Võin vaid oletada, et idee tuli võimalusest. Torontos oli juba paarkümmend aastat enne kõnealust Estot olnud käigus itaaliakeelne raadiojaam CHIN, mis aja jooksul muutus rahvusvahelisemaks. Hollandi saate toimetaja oli valmis pakkuma eestlastele 10-minutilise osa oma igapäevasest saatest meie pidupäevade puhul.
Mis roll pidi neil eestikeelsetel saadetel olema?
Peamine rõhk pidi olema päevasündmustel Esto nädala jooksul. Lihtsalt, et teha toimuvale reklaami. Selliste lühisaadete kaudu võisime ülemaailmsetele eestlaste kokkutulekule anda juurde veidi värvi ja kindlasti head enesetunnet. Et hetkeks kuulus veel üks tükike Toronto linnast meile, olgugi vaid ajaruumis.
Milline oli Sinu roll?
Olin teadustaja, reporter ja toimetaja. Päevade esimees Toomas Metsala andis mulle vabamad käed, kuna keegi oli sellest kohustusest juba loobunud. Oli omamoodi loominguline seiklus.
Milliseid eeliseid oli Sinul saadete koostamise juures?
Olin keskkooliõpetaja ja õpetajad peavad kõike oskama ja teadma.
Aga tõsiselt?
Olin juba mõned aastad pärast Torontosse saabumist a. 1966 mitmesuguseid kavu kokku seadnud ning tegelnud heliplaatide üllitamisega. Sattusin kord toimetajana eestikeelsete nn. ,,community TV” saadete tegemise juurde, enne kui langesin Esto Raadio ohvriks.
Kuidas ohvriks?
Mul oli Estol ette nähtud teisi kohustusi, enne kui raadiosaadete tegemine sülle kukkus.
Millised olid esimesed sammud?
Hakkasin kiiresti varuma teadmisi ja hankima varustust. Et tasemel olla, üürisin Nagra nimelise professionaalse salvestamise masina. Sellist salvestajat kasutati tol ajal filmide tegemisel. Soovitaja oli sel alal tegelev Ao Loo. Sain temalt ka sobivama mikrofoni. Samuti leppisin kokku sõber Mel Crosby'ga, kes oli helitehnik mu kunagiste heliplaatide üllitamise juures, et tal oleks aega minuga koos saateid toimetada tema töökojas. Seal oli tal aeg ajalt vastavaid proff-heliaparaate – Ampexi ja Revoxi nimelisi. Ta oli haruldane helilindilõikaja ja kokkukleepija. Aimasin vist ette, et päevade tempos saan ainult ringirändamise alusel intervjuusid teha.
Mis kuupäevadel ja kellajal olid saated eetris?
Saated algasid pühapäeval, 8. juulil Esto '84 avapäeval. Kokku oli kuus saadet, mis anti edasi hommikuti kl 9.50. Esimene saade iseloomustas Päevadele eelnevat suurlaagrit ,,Eesti Lipp” Kotkajärvel, kus usutlesin laagri juhte ja noort hundipoega ning ka hellakest. Oleks huvitav nüüd nende kunagiste noortega kokku saada. Esimeses saates oli loogiline rakendada Esto esimeest, Toomas Metsalat, kes tervitas kuulajaid.
Kuidas Sa intervjueeritavatega kontakti võtsid?
Alguses vaja kokku leppida vaid esimehe ja abiesimehega programmi alal Feliks Koop'iga. Tol ajal tehti see lihtsalt ja kiirelt telefoni teel. Kuna liikusin sündmuselt sündmusele, oli võimalik leida nii prominentseid isikuid kui ka külalisi, kes olid tulnud teisest maailma otsast.
Kes võis olla kõige kaugemalt saabunud rahvuskaaslane?
Ütleksin, et üks tore meesterahvas Tasmaaniast, keda juhuslikult tabasin pärast avatseremooniat. Tulles päris Lõuna-Austraalist, oli tema sõnul lihtsalt vaimustav olla taas põhjamaal ja öösiti imetleda Suurt Vankrit ja Põhjanaela.
Kas mõni intervjuu toimus raadiojaama stuudios?
Ei, kõik intervjuud tegin kas Kotkajärvel, Eesti Majas, Ontario Place'is või Toronto Raekoja ees – seal, kus sündis midagi. Raadiosaate asupaik veidi läänepoolses Torontos oli koht, kuhu sai viidud valmis lint, iseloomustamaks vastavat päeva. Algul viisin kohale kaks ettenägelikult valmistatud saatelinti, mis täpselt käsitlesid vastavaid päevi. Arutasin aeg ajalt kogu ettevõtmist ajakirjandust õppiva tudengi Anita Nippakuga, kes oli abiks ka logistiliselt.
Kes veel abiks olid?
Tehniliste küsimuste juures oli mõttevahetusi ka Hanno Bohli ja Hans Westerblomiga. Ühe olulise ingliskeelse intervjuu viis suurepäraselt läbi Peeter Mehisto.
Enne, kui küsida intervjueeritavate kohta, millest koosnes saadete muusikaline osa?
Saated algasid Tuljaku motiivil. Kord kostis ka kunagi salvestatud hoogne ,,Karavani koor” Allan Liik'i akordioni saatel. Oli ka salvestusi Estonia koorilt ja rahvalauluansamblilt Jaaniku. Kohapeal esitatud muusikat otsustasin mitte lindistada kantaval masinal.
Kas heliplaatidest oli kasu?
Suur kasu. Haruldus oli Armas Maiste ,,Bach and the Blues”. Keegi ei teadnud, et selline plaat – vist CBC väljaanne – oli olemas väga tuntud eesti pianistilt. Heliplaatidelt mängisin peamiselt kaasaegseid nooremaid pop-muusikuid – Kopvillem, Liik, Külapoisid, Jüri-Peeter Rootsist.
Kas noorem põlv sai intervjuudes tähelepanu?
Ei saanud ju mööda minna Miss Esto kandidaatidest.
Kui palju isikuid oli võimalik intervjueerida?
Koos Miss Esto kaunitaridega, on kuulda vastuseid ja muljeid vähemalt 20 isikult.
Kes mõjus Sulle intervjuude sarjas kõige rohkem?
Kohapealse tegevuse juures Eesti Vabariigi peakonsul Ernst Jaakson, kes avaldas sellist siirast, spontaanset vaimustust suurejoonelisel vabadusnõudel Toronto Raekoja platsil. Samas oskas ta kohapeal kiires korras lisada tabava hinnangu Ülemaailmsete Eesti Päevade tähtsusest geopoliitilises ulatuses.
Milline intervjuu oli Sinul kõige vajalikum?
Saadete sarja lõppsõna jäi Roman Toile, kellega oskasin kohtuda juhuslikult pärast vabadusnõuet. Sain temalt hästisõnastatud kokkuvõtte, millele lisasin olmasoleva salvestuse tema poolt loodud pidulikest fanfaaridest Esto laulupeole. Peab ütlema, et kahekõnedes tulid esile pigem tunded ja tõekspidamised kui informatsioon. Viimane, eriti Esto sündmuste kohta, langes teadustaja kompetentsi.
Üks isik, keda intervjueerisid, oli Neeme Järvi. Kuidas temale lähenesid?
Olin osa eestlastest koosnevast koorist, millele anti võimalus võtta osa ,,Finlandia” ettekandest koos Toronto sümfooniaorkestriga. Oli haruldane ainulaadne sündmus. Dirigendiks oli kutsutud Neeme Järvi, kes juba selleks ajaks oli maailmas saanud tuntuks. Tegin temaga intervjuu sümfooniakontserdi eel.
Mis iseloomustas seda intervjuud?
Intervjuu sai võetud ka videole, kuna olin varem loonud kolme sõbraga asjaliku videogrupi. Neeme Järvi selgitas, millised olid tema lootused ja kavatsused, et kanda eesti muusikat maailma tähelepanu ette. See oli aastal 1984. Ikka päris ajalooline dokument sõnas ja pildis.
Kas oli võimalik salvestada mõnda Järvi juhatatud ettekannet?
Mitte kohapeal. Iseloomustasin raadiosaates sündmust ja intervjuud ühe Järvi juhatatud ettekandega, Tubina ,,Süit eesti tantsudest”, aga seda tänu varem Rootsis salvestatud ettekandele, mille leidsin värskelt ilmunud heliplaadil.
Mis juhtus videomaterjaliga?
See kvaliteetne materjal jäi kasutamata, kuna soodsamalt valmistatud videokate Estost oli ka olemas. Materjal seisab paaris isiklikus arhiivis.
Kuidas juhtus, et Esto Raadiost on olemas arhiiv-CD?
Sõber Mel Crosby pani pärast Estot kõik tema lõigatud saated kokku tunnipikkuseks mälestuslindiks. Alles neli aastat tagasi – s.o. 25 aastat pärast suurt globaalsete eestlaste kokkutulekut Torontos, viisin koondsalvestuse helistuudiosse..
CD-l on meeldiv disain. Kas see plaat on kusagil müügil?
Kahjuks mitte. Pakendi kauni välimuse eest hoolitses disainerina arhitekt Peeter Kiik. Annetan plaadi aegajalt arhiividele ja kingin tulevaste Estode tegijatele, nagu paari nädala pärast.
Andres Raudsepp
Lugupeetud lugejad, kõikides paikades maailmas – saatke meile oma mälupilte (kas eesti või inglise keeles) ning allkirjadega varustatud fotosid Estodest ja Lääneranniku Päevadest – neid tõeliselt meelespidamist väärivaist suursündmustest! Jagame ja hoiame oma kultuuripärandit, eriti silmas pidades tänavust kultuuripärandi aastat!
Ootame Teie lugusid ja/või fotosid: eetalitus@eestielu.ca või eetoimetus@eestielu.ca
