Minu ESTO 2025 teekond – koostöö, süda ja ühenduse jõud
Kui mõelda sõnale ESTO, tekib alati soe tunne. See on midagi palju enamat kui festival – see on sündmus, mis toob kokku eestlased üle maailma, võimaldab meil tunda end ühe rahvana ja jagada midagi sügavat ja püha – kuuluvust ja uhkust oma juurte üle.
Olles küll kodueestlane on minu esmased teadmised ja nn ESTO-pisik tegelikult pärit juba varasest lapsepõlvest. Mäletan eredalt, kuidas veel sügaval nõukogude ajal kohtusin vanatädi kooliõega, kes oli tulnud Austraaliast Adelaide’ist. Ta rääkis särasilmil ülemaailmsest eestlaste kokkutulekust – ESTOst – ja neist paljudest sini-must-valgetest lippudest, mis seal uhkelt lehvisid. Tema jutt jättis minusse kustumatu jälje ja pani juba lapsena mõtlema ning unistama, et ehk ühel päeval saan minagi sellisest sündmusest osa.
Esimene tõeline kokkupuude ESTOga tuli aastakümneid hiljem, kui mind kutsus ESTO 2019 korralduskomiteesse vabatahtlikuna kaasa lööma hea kolleeg Estonian Business Schoolist, välisõppejõud Aavo Reinfeldt. Olles majandustaustaga, tegutsesin algul majandus- ja kommunikatsioonitoimkonnas, aidates koostada eelarvet ja panna kokku ESTO passe. Peagi olin kaasatud peakomitee tegevustesse ka teistes valdkondades – noorteprogrammi ja balli korraldamises, kommunikatsioonis ning lõpuks sponsorlustoimkonna juhina. Viimane oli suurim väljakutse ja samas kõige õpetlikum: koostöö väga erinevate inimestega, läbirääkimised, partnerite leidmine, toetustaotluste ettevalmistamine ja esinemised ettevõtete ees, et tutvustada ESTOt kui eestlust ühendavat liikumist. Sain kinnitust, kui suur jõud peitub ühistundes ja kui oluline on tegutseda väärtuste kaudu.
Kui algasid ESTO 2025 ettevalmistused, oli selge, et tahan jätkata. Koos armsa ja kokkuhoidva A-tiimiga võtsime taas ette pika ja pühendunud teekonna. Meie aktiivset ja tegusat naistetiimi hoidis koos ning inspireeris tegutsema ESTO president Sirle Sööt, kelle pühendumust ja töövõimet ma siiralt imetlen. A-tiimi üksteist toetav ja täiendav koostöö Margit Nurmeots-Orase, Evely Koitla ja Sigrid Salustega lisas palju teadmisi ja kogemusi suurte sündmuste korraldamisest.
Seekord olin seotud veelgi laiemalt – sisulise programmi loomise, eelarvestamise, läbirääkimiste, partnerite kaasamise, Tulevikufoorumi kokkupaneku ja modereerimise, kommunikatsiooni ning väga praktiliste korraldustöödega. Andsin oma panuse suurele osale sündmustest nii Stockholmis, Narvas kui Tallinnas. Eriliseks tegi tänavuse ESTO ka see, et Stockholmis tulid korraldajana appi mu arhitektist abikaasa Ahti ja tütar Britta, kes lisaks osalemisele esinejana ETV Tütarlastekooris nii Stockholmis kui Narvas, oli abiks mitmetes korralduslikes tegevustes.
Eriti meeldejääv ja tavapärasest erilisem kogemus oli tegevus infopunktides Stockholmis ja Narvas, kus jagasin infot, andsin välja osalejate ja esinejate ESTO käepaelu, müüsime meeneid ja aitasime suunata külalisi. See oli tõeline suhtlemise ja ESTO-vaimu jagamise töö – iga inimene, kellega kohtusin, andis väikese killu sellest, miks me seda kõike teeme.
Skansenis sain kogeda, kuidas rõõm ja elujõud käivad käsikäes eestlusega – olin seal isegi otsekui ,,päris“ infopunkti töötaja, tervitasin külalisi ja kutsusin neid osa saama ESTO tegevustest ja avakontserdist.
Stockholmi sündmustest jäid hinge kaks täiesti erinevat, ent võrdselt sügavat hetke – Reekviemi esitus Katariina kirikus ja ESTO päev Skansenis. Reekviem puudutas hinge oma sügavuse ja väärikusega – tütar Brittat seal laulmas näha oli eriliselt uhke tunne. Skansenis sain kogeda, kuidas rõõm ja elujõud käivad käsikäes eestlusega – olin seal isegi otsekui ,,päris“ infopunkti töötaja, tervitasin külalisi ja kutsusin neid osa saama ESTO tegevustest ja avakontserdist. Seal oli abiks ka Ahti, kes oma rõõmsa olekuga suunas inimesi õigesse kohta ja lõi sõbraliku õhkkonna.
Suur rõõm oli lähemalt tuttavaks saada ja koostööd teha Kaja Jakobseni (Göteborgist), Ingrid Penti (Helsingist) ja Margit Lõiviga (Tallinnast), kellega kohtusime esmakordselt Stockholmi Eesti Majas. Koos moodustus tugev ja inspireeriv korralduspõhituumik nn Powerteam, kus ühendasime kogemused, ideed ja energia ning tegutsesime üksmeeles ja ühe suure eesmärgi nimel – pakkuda kõigile osalejatele parimat võimalikku ESTO kogemust.
Pärast Stockholmi sündmuste õnnestumist suunasime kogu tähelepanu Narva tegevustele. Viimased ettevalmistused kestsid praktiliselt kogu Stockholmi–Tallinna laevareisi aja. Narvas ootasid ees kõige mahukamad ja keerukamad korraldused. Teadsin, et tuleb arvestada teistsuguse keskkonna ja oludega, kuid lisaväljakutseks sai seekord ka ilm. Tugev vihm ja torm muutsid lava ning esinemispaiga ohtlikuks, mistõttu tuli viimasel hetkel kõik kiiresti ümber korraldada. Õnneks on loomingulistel inimestel ka loomingulised lahendused – ja nii juhatasidki meie vahvad koorijuhid lauljaid spontaanselt veoauto kastist, mis andis kogu sündmusele omaette värvika ja meeldejääva tooni.
Koostöö nii paljude imeliste ja pühendunud inimestega andis mulle palju. Nimetan vaid mõned, kelle panus ja koostöö olid eriti meeldejäävad ning kelle energia oli tõeliselt nakatav. Nora Sööt juhtis noorteprogrammi ja korraldas kogu noortele suunatud tegevuste kava. Hirvo Surva juhatas kindla käe ja südamega Skanseni avakontserti, Reekviemi ja Narva laulupidu. Ants Johanson panustas peakomitee töösse, Kalmar Kurs juhtis oskuslikult kommunikatsiooni, Taave Vahermägi aitas kõiges ja praktiliselt igal pool ning loomulikult väärivad tänu ka meie imelised vabatahtlikest abilised – Maimu Nõmmik ja Kadri (Nõmmik)-Munro, kes hoidsid infobokse sujuvalt toimimas ja olid abiks mitmete praktiliste tegevuste juures.
Tööpäevad olid pikad ja tihti venisid arutelud hiliste öötundideni, kuid meid hoidis koos selge eesmärk ja siiras tahe anda oma panus. See oli tõesti oma kätega tehtud ESTO – mitte lihtsalt korraldatud, vaid läbi elatud.
Miks on ESTO jätkuvalt vajalik?
Sest maailm muutub kiiresti ja koos sellega ka eestluse tähendus. Kuid vajadus kuuluda, olla osa millestki suuremast ja tunda uhkust oma päritolu üle – see ei kao. ESTO loob silla mineviku, oleviku ja tuleviku vahele. See annab võimaluse näha, et hoolimata distantsist ja ajast on meie süda ühes rütmis.
Minu jaoks on ESTO olnud rohkem kui projekt või sündmus. See on olnud missioon ja eluetapp, kus sain ühendatud oma professionaalse töö väärtuspõhise juhtimise ja eetika valdkonnas isikliku kirega kultuuri ja kogukonna vastu. See on kogemus, mis jääb südamesse veel kauaks – ja mille mõju ulatub kaugele pärast ESTO sündmuste toimumist.
ESTO on missioon, südametöö ja ühine pingutus, mis annab usku, jõudu ja soojust. See on teadmine, et eestlus elab edasi iga kord, kui me kohtume, laulame ja üksteisele head soovime – nii kodus kui kaugel maailmas.
Natuke ka endast
Olen kaasprofessorina igapäevaselt seotud Estonian Business Schooli ja EBSi eetika- ja vastutustundliku ettevõtluse keskusega, kus tegelen juhtimise, organisatsioonikultuuri ja väärtuspõhise juhtimise teemadega. Minu töö on tihedalt seotud koostöö, eetika ja kogukondliku mõtlemisega – ja just needsamad väärtused kajastuvad minu jaoks ka ESTO korraldamises. Seetõttu tundsin, et saan oma teadmisi ja kogemust rakendada ka siin – et siduda kokku eri valdkondade inimesed ja aidata kujundada sündmust, mis on samaaegselt kultuuriline, hariv ja ühendav.
Mari Kooskoraga suhtles Eesti Elust Kai Kiilaspea
