Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eesti aeg tuleb, mil „kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama” ja et „kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma”. Nüüd on see aeg käes. Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõigepealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta. Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega, toetades rahvaste enese määramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda: EESTIMAA tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale ISESEISVAKS DEMOKRATLISEKS VABARIIGIKS.”
Need on vägevad sõnad, mida üks rahvas saab vaid korra välja öelda ja mille üle samuti saab uhke olla. Samuti saab uhke olla ühe linna rahvas, kus need vägevad sõnad kord ette loeti.
Kui küsitaks, siis ma ütleksin, et aastal 2014 oleks viimane aeg välja öelda, kus hakkab Eesti Vabariik ametlikult oma riigi sünni 100. sünnipäeva tähistama. (Pikemalt Eesti Elu 28. veebruari paberlehes)
prof. Peeter Järvelaid
