Selle lehe ilmumise päevaks on läbi saanud üleilma-eestlasi ühendav mitmepäevane festival, mis sai alguse Robert Kreemi algatusel Torontos ja mida tänini tunneme Esto nime all. Esialgu vaid pagulaseestlasi kokku toonud kultuuripäevade sisu on muutunud. Eesti on saanud vabaks ja üks kõige olulisemaid Esto sihte täitnud eesmärgi. Muutunud on ka osavõtjaskond. Esimese põlve pagulaseestlased on asendunud teise-kolmanda põlvkonnaga ning need, kes viimase kolme kümnendi jooksul Eestist lahkunud, pole ju enam pagulased. Aga me kõik oleme suur mesilassülem, mille osalised soovivad argielus tihti eraldatust ja privaatsust, kuid aeg-ajalt vajame kokkusaamist ja seda küünarnukitunnet, et kukkumisohu korral teada – meil on olemas üksteist toetav tugi.
Mis siis selle nädala jooksul, 25. juunist kuni 3. juulini Stockholmis, Narvas ja Tallinnas toimus? See polnud vaid üks suur lust ja lillepidu, vaid ka mitmesugused harivad tegevused ning arutelud, erinevates riikides asuvate eestlaste rõõmude ja murede jagamine, üksteisega tutvumine, omavaheliste sidemete tugevdamine. Selles kontekstis olid eriti olulised Tallinnas Kultuurikatlas 1. juulil peetud ajuraju ehk võrgustike päev ning 2. juulil ÜEKNi Rahvuskongress. Mõlemaid avas Eesti välisminister Margus Tsahkna, kes kordas mõtet, et iga eestlane välismaal on rahvadiplomaat. Samuti pidas ta oluliseks eesti keele säilitamise vajalikkust. Keel pole vaid suhtlemisvahend, vaid ühise keeleruumi omamine tähendab ka teatud ühesugust mõttemaailma ja käitumismalle.
See, et Estot peab oluliseks Eesti riik näitab seegi, et noortekongressi Narvas tuli avama Vabariigi President isiklikult. Tol üritusel viibis kohapeal ja esines haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Rahvuskongressil aga esines julgeolekuteemalise ettekandega välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.
Stockholmi vabaõhupiirkonnas Skansenis 26. juunil toimunud suurejoonelise avakontserdi Ajaaknad, kus osales 400 lauljat ja 200 tantsijat 13 riigist, juhatasid sisse Rootsi Riigipäeva esimees Andreas Norlen ja Eesti Riigikogu esimees Lauri Hussar. Skansenis peetud kultuuripeo lavastas Aet Maatee, kelle nime tunnevad paljud lugejad laulupidude eestvedajana ning kunstiline juht Hirvo Surva ilmselt tutvustamist ei vaja, vähemalt mitte koorilauljate hulgas.
Kindlasti on pärliteks, mida Esto kultuuriprogrammist meenutada, C. Kreegi Reekviemi esitus nii Stockholmis kui Narva Aleksandri kirikus. Viimane, mis nüüd taasavatud, polnud niisugust rahvahulka näinud viimased paarkümmend aastat. Imelise esituse tegid Rahvusooper Estonia poistekoor, ETV tütarlastekoor ning Stockholmi sega- ja naiskoor ja organist Ene Salumäe.
Aga meelde jäävad kindlasti ka kultuuriretked Stockholmis, ühine laevareis Rootsist Tallinna, Narvas toimunud laulupeotule vastuvõtmine ja üle 600 lauljaga kontsert, retked Sinimägedele, Vaivara muuseumi külastamine, galaõhtu Lennusadamas, 1. juuli Kanada päeva pidustused Kanada eestlasi ja nende sõpru täistuubitud Põhjala pruulikojas, mida austasid oma kohaloluga Kanada ja Eesti suursaadikud Laird Garfield Hindl ja Margus Rava. Samuti meie rahvale tehtud ülekohtu mäletamine Kommunimiohvrite memoriaalil Maarjamäel, aga ka legendaarse Estode bändi Puus Brothers esinemine Tallinnas, seekordses koosseisus bändi raudvarad Urmas Kärner ja Mati Otsmaa USAst, kellele sel korral lisandusid endised torontolased Aarne ja Hillar Tork ning Eestist Andres Oja ja Ülari Kirsipuu.
Need on vaid mõned märksõnad. Terve programmi kirjeldamine siin läheks liiale ja Estode üht olulist lisaväärtust – emotsiooni ju kirjeldada on pea võimatu. Üks on oluline – Esto peab jääma, tõdes diasporaa-eestlaste kogukondadega pikaajalist koostööd teinud, kuid esmakordse Esto-kogemusega väliseesti diasporaa piiskop Ove Sander.
Suur, suur aitäh juba teiste Esto-päevade peakorraldaja Sirle Sööt oma meeskonnaga!
Erinevatest Esto üritustest saab lugeda eri artiklites nii selles kui järgnevates lehenumbrites.
Fotod: Kai ja Paul Kiilaspea
(Vt. ka rohkeid fotogaleriisid)
