10. septembril juhatas Donizetti „Armujooki” Estonia peadirigent Vello Pähn. Peaosalisi laulsid Cataldo Caputo Itaaliast ja Tatiana Lisnic Moldaaviast.
Muusikaline teostus oli lihtsalt suurepärane – Estonia lauljatest tegid kaasa Rene Soom, Rauno Elp ja Janne Ševtšenko. Tahaksin eraldi kiita Estonia koori, kes laulis ja liikus paindlikult ja igati ooperi tegevusest lähtuvalt. Georg Malvius oli sellest lõbusast loost teinud kõrgtasemel meelelahutuse, kust ei puudunud tõsisekstõmbavaid hetki. Donizetti kaunis muusika oma ilusate vokaalpartiidega on ka lauljatele
niiöelda „hea materjal”.
Koduteel mõtlesin aga hoopis aastatetagusele Georg Malviuse „Viiuldaja katusel” lavastusele, kus tegi unustamatu rolli juba 43-aastaselt Toonela teele
lahkunud näitleja Jüri Krjukov. Tänu telelavastustele on võimalik teda siiani ekraanil näha. Ma ei tea, kas on alles ka Bocki „Viiuldaja katusel” Estonia etenduse vidoesalvestus, aga minu mälu „kõvakettal” on see kindlalt olemas. Olen näinud üpris palju häid ooperilavastusi, niiöelda lavastaja ooperiteatrit.
Unustamatud on Boris Pokrovski muusikalavastused Moskva kammerteatris, Peter Sellersi Kaija Saariaho ooperi „Kauge armastus” lavastus Helsingis, Ingmar Bergmani Mozarti „Võluflöödi” lavastus Stockholmis, Arne Miku „Boris Godunovi” algversiooni lavastus, millega estoonlased lõid laineid 1988. a Pariisis. Eestis teeb tänases ooperielus ilma ka Moskva Novaja Opera lavastaja Dmitri Bertman. Ometi ei suuda neist ükski ületada „Viiuldaja katusel” elamust ja just seetõttu, et Bocki muusikadraama esietendus 25. märtsil, kui Eestis võis esmakordselt avalikult tähistada märtsiküüditamiste aastapäeva. Päev varem, 24. märtsi „Sirbi ja Vasara” esiküljel oli Helmut Tarandi luuletus Vorkuta vangilaagrist ja Olev Remsu kirjutas oma esiküljeloos „Hardas leinas langetame pea”: „Jutt võidukast kurjusest on muidugi masendav, aga ära rääkida see tuleb – me ei tohi unustada… /…/ “
Kui väliseesti ajalehtedes olid küüditamisteemad kogu aeg aktuaalsed, siis näha ikka veel Eesti NSV nime kandva riigi eestikeelsete suurte ajalehtede esikülgedel neid lugusid, oli juba omaette vapustav elamus.
Ja kui 25. märtsi esietenduse lõpus piimamees Tevje Jüri Krjukovi kehastuses hakkas lõpulugu laulma ning Anatevka külakese elanikud, kompsud käes, tundmatule teekonnale asusid ja võimude käsul oma kodud olid sunnitud maha jätma, siis nuttis kogu saal. Lauljaid-näitlejaid, lavastaja Georg Malviust ja dirigent Jüri Alperteni koos lavastusmeeskonnaga ei tahetud lavalt ära lasta. Aplausitorm ei tahtnud kuidagi lõppeda. Koduteel nägime küünaldemerd kõikjal, kuhu märtsiküüditamise mälestuseks neid süüdatud oli. Teadsime sedagi, et märtsiküüditamist meenutati sel päeval ka Lätis ja Leedus. See oli nagu mõtteline kurbuse ja ahastuse ahel, mis meid baltimaalasi sel päeval ühendas. Niivõrd täpselt ajastatud kõneka etenduse esietenduse kuupäeva oskas välja käia vaid meie ajalugu ja kultuuri sügavuti tundev inimene.
Sirje Vihma-Normet
