Telli Menüü

Estonialt pääsenud Marge elu on tants ja aeroobika

Estonia hukust 1994. aasta 28. septembril sai tänavu juba 20 aastat – Tallinnast Stockholmi sõitnud parvlaev Estonia uppus 28. septembril 1994. 989 pardal olnust päästeti 137. Õnnetuses hukkus 852 inimest.

Üks kolmest, kes Pärnu tüdrukute tantsutrupi Pantera seitsmest liikmest laevalt eluga pääses, on Marge Rull (45), kes toona oli alles 25-aastane. Tema tütar Merilin, kes kuival maal vanavanemate hoole all oli, oli vaid aastane.
Marge Rull

„Ma olin tegelikult terve õhtu midagi kartnud ja kui siis laev kreeni läks ja enam püsti ei tõusnud, oli mul kohe esimene mõte laevast välja saada. Hakkasin ise kohe tegutsema ja ukse poole liikuma. Ma ei kahelnud üldse, mida tegema peaks! See oli vist ikka väga kõrge, kust ma alla hüppasin, aga tookord see mind ei huvitanud. Praegu küll, kui vaatan ülevalt laeva äärelt alla, mõtlen, et ohoh… Aga seda, kuidas me ohuolukorras käitume, ei tea mitte keegi ette. Mõistusega ei ole sellel vist mitte mingit seost,” on Margel kõik ligi kakskümmend aastat tagasi juhtunu meeles.

Marge tõmmati veest päästeparve ja seal lekkivas paadis tuli seitse ja pool tundi oodata, enne kui nad päästeti.

Õnnetused üldjuhul ühendavad inimesi. Anneli Konradiga tollasest tantsutrupist on Margel tihe suhe, tänaseni esinetakse koos. „On, jah, kuidagi eriline suhe meil. Mingitel kokkutulekutel ma ei käi, küll aga saadame uusaastasõnumeid laeva meeskonda kuulunud Hannes Kadakuga, kes mind juba vees kummuli parvelt teise parve tõmbas. Silver Lindet ma ei ole küll näinud enam, aga tema oli see, kes mind üldse veest välja tõmbas. Nii et need on kaks inimest, keda ma alati tänada tahan. Tänu neile ma olengi elus, oma jõuga poleks ma veest välja saanud… Ja oli veel üks mees, kelle nime ma ei tea, aga kes tõmbas paljusid laevast välja üles tekile. Ilma abita poleks saanud, sest käsipuu lõppes enne väljapääsu ära,” on Marge paljudele ääretult tänulik.

Aeroobika, klubitants ja rahvatants

Margelt on palju küsitud, kas sellise läbielamise tõttu on ta hakanud elus midagi teistmoodi tegema. Marge ei arva: „Mis teistmoodi, elasin ikka samamoodi edasi kui varem. Ja kui midagi muutunud on, siis ma ei ole kindel, kas selle katastroofi tõttu või seepärast, et olen lihtsalt vanemaks saanud.”

Marge laps oli õnnetuse ajal alles aastane, naine ise kodumajanduskoolist akadeemilisel puhkusel. „Läksin siis kooli jälle tagasi, aga õige ruttu sain aru, et ma ikkagi seal käia ei jõua. Ja tantsimine oli rohkem südamelähedane, kuigi meie tantsutruppi enam ei olnud. Nii sai minust hoopis aeroobikatreener, alguses väikese töökoormusega. Siis sattusin kokku endast nooremate tüdrukutega, kellega saime edasi tantsida. Isegi samad tantsud, mis Panteras, võtsime kavva. Nii olengi saanud tantsijana kuni tänase päevani jätkata! Praegu käin küll harvem esinemas, aga eelmise talveni olin veel väga aktiivne klubitantsija. Kui kunagi oli raadios saade „Monica Tuvi on klubitantsu ema”, siis tema on minust ikka päris palju noorem. Mina olen siis vanaema või? Eks mõni arvabki, et minu vanuses klubitantsu enam ei sobi teha, aga mina olen natuke teistsuguse mõtlemisega. Mulle meeldib ja kui pakutakse esinemisi (ma ise pole küsimas käinud), siis lähen alati rõõmuga. Füüsiliselt pole midagi hullu, olen ju aeroobikatreener ja liigutamine on igapäevane töö. Tegelen Zumba, Pilatese ja Shindoga. BodyBalance'iga ka veel. Need viimased on hästi rahulikud alad, ei pea ennast alati poolsurnuks rabelema ja läbi higistama.

Nii et keha on lahti, kostüümid kapis, särtsu on – no miks ma ei peaks minema! Kui ei käi ega liigu, siis jäävadki kondid kangeks ja oledki vana. Ükskord esinemisel oli hea nali. Keegi mees tuli mu juurde ja küsis: kas te olete Marge Rulli tütar, nii tema nägu…,” räägib Marge oma tegemistest.

Tegelikult pole aroobikatreener Marge ainus amet. Juba mitu aastat annab naine koolis tantsutunde, kuigi ametlik ametinimetus on ringijuhendaja. „Lapsed ütlevad mulle õpetaja, aga tegelikult mul pedagoogilist haridust ei ole. Rahvatantsu juurde sattusin niiviisi, et sain kooli tööd ja oli just rahvatantsu vaja õpetada. Õnneks on laste tantsud täiskasvanute omadest lihtsamad, nii et saan hakkama. Kuigi rahvatants osutus hulga keerulisemaks, kui arvasin. Varem ma rahvatantsu polnud ju üldse teinud ja sedagi, et kunagi kooli õpetajaks lähen, poleks ma iial arvanud. Praeguseks olen isegi ühe rühmaga üldtantsupeol käinud!” on Marge saavutuste üle rahvatantsu vallas uhke.

Kas Marge enda lapsed – lisaks praegu täiskasvanud tütrele on tal ka noorem tütar, kunagi ka tantsimisega leiba hakkavad teenima, ei ole naine väga kindel: „Suurem on küll kogu aeg tantsinud, aga rohkem meeldib talle modellindus. Ka kavatseb ta ülikoolis edasi õppida. Teine tütar on alles väike', aga ma õieti ei teagi, mida tema tegema hakkab. Kuhugi toppinud ma teda ei ole, vanem tütar sai küll kohe neljaselt balletti tantsima pandud. Praegu ma mõtlen, et las läheb aega, kuni laps ise millegagi tegelema tahab hakata, mitte et vanemad oma suva järgi otsustavad. Väikese lapsega parem mine peale lasteaeda parki jalutama, räägi temaga, suhtle – sa pole teda nagunii terve päev näinud.”

(Marge räägib oma pääsemise loo ka äsjailmunud Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri raamatus „Estonia inimesed”.)

Ille Grün-Ots

 

Loe edasi