30. mail laulsid peaosi Reigo Tamm (Eisenstein), Kadri Kõrvek (Rosalinde), Elena Brazhnyk (Adele), Rene Soom (Dr Falke), Karis Trass (prints Orlovski) ja Rauno Elp (vangladirektor). Dirigeeris Arvo Volmer. Kirsiks tordil oli Andrus Vaarik ise, kes astus üles vangivalvuri rollis. Publik rõkkas naerda ja lõpuaplaus oli vägev.
Johann Straussi operett „Nahkhiir“ on üks armastatuimaid operette maailmas. Estoniaski on see juba kaheksas lavastus. Esimest korda toodi operett lavale 1912. aastal, mille lavastas Paul Pinna, kes ise tegi kõrvalosas ka kaasa. Kuna vokaalselt on operett vägagi nõudlik, siis on selles saanud särada meie parimad ooperisolistid. Legendi staatusesse on jäänud Sulev Nõmmiku 1973. aasta lavastus, kus peaosi laulsid Margarita Voites ja Kalju Karask. Suurepärast tenorit Karaskit soovis endale Euroopa turneele partneriks Estonias külalisena laulnud hilisem ilmakuulus Grace Bumbry – ja seda veel sügaval nõukaajal! Paraku see turnee luhtus, sest heas sportlikus vormis Karask ujus rõõmsa teate peale üle lahe Saaremaale ja kaotas selle peale oma hääle. Selle operetliku tõsielu fakti komponeeris lavastaja Sulev Nõmmik hiljem oma filmi „Mehed ei nuta“ stsenaariumisse.
Minule on alati olnud mõistatuseks, miks on selle opereti pealkiri „Nahkhiir“. Johann Straussi muusika on kaasakiskuvalt kütkestav ja situatsiooni-koomika annab suurepärased võimalused publiku naerutamiseks. Aga kus see nahkhiir siis on?! Draamanäitlejale Andrus Vaarikule on õnneks tekst sama oluline kui muusika ja nii teeb ta publikule kohe selgeks, mis roll on loos nahkhiirel. Isegi nii, et lisab doktor Falke nimele ka nahkhiire – Dr Nahkhiir Falke. Nii muutub kogu opereti konflikt reljeefseks ja arusaadavaks. Lavalt vilksatas korraks ka fraas „Nahkhiire kättemaks“. Tänu sellele oli operetti hoopis huvitavam jälgida ja nautida, kui osavalt „Nahkhiire kättemaks“ oli doktor Falke poolt lavastatud.
Johann Straussi muusikaga on eestlastel eriline suhe tänu kunagisele Estonia solistile Miliza Korjusele. Koloratuursopran Korjus lahkus enne Teist maailmasõda Estoniast Saksamaale, kus temast tuli Berliini riigiooperi solist. Sealt avastasid ta Hollywoodi produtsent Irving Thalberg ja režissöör Julien Duvivier ja kutsusid ta oma filmi „Suur valss“ (The Great Waltz), mis räägib Johann Straussi igihalja laulu „Ilusal sinisel Doonaul“ sünniloost. Filmi triumfaalsest edust said osa ka need, kes elasid siinpool „raudset eesriiet“, sest film kuulus venelaste sõjatrofeede hulka. Seda näidati üle punaimpeeriumi kõikides kinodes – keegi ei tulnud selle peale, et võluv Johann Straussi muusa on Eestist emigreerunud lauljatar. Pealegi veel Eesti Vabariigi sõjaministri käsundusohvitseri tütar. Need, kes teadsid, vaikisid, sest vastasel juhul oleks film kohe ära keelatud.
Estonia „Nahkhiire“ lavastusse on lavastaja Andrus Vaarik suutnud kaasata parimad tegijad: kunstnik on Kristjan Suits, koreograaf Marina Kesler, näitejuht Helgi Sallo, koormeister Heli Jürgenson. Peadirigendi Arvo Volmeri kõrval juhatavad etendust vaheldumisi Lauri Sirp ja Jaan Ots.
Esile tahaksin tõsta ka Piret Pääsukese suurepärase libreto-tõlke saksa keelest eesti keelde. Kui ooperite puhul on üle maailma kohustus laulda originaalkeeles, siis operettide puhul on antud vabad käed. Eestikeelse teksti kohandamine saksakeelsele libretole ja laulutekstidele kirjutatud muusikale pole sugugi lihtne ülesanne. Kuulajate jaoks on see vägagi tänuväärne, sest nii saab reaalajas tegevusega detailideni kaasa mõelda.
Pole kahtlustki, et Estonia on endale mängukavva saanud tõelise menutüki.
