Oli ju päris selge, et Venemaa püüab meie vabanemisest kasu lõigata ja tahab meid tagasi alles siis, kui oleme oma ärakurnatud ja reostatud kodumaa ära puhastanud ja püsti ajanud ja kui peale on kasvanud uus põlvkond, kellele kõik need õudused ja lollused, mida vene võim siin korda saatis, tunduvad uskumatu liialdusena.
Ka kuidas ta seda teeb, oli ju ette näha. Et rindesõda on sõjapidamise aegunud vorm, ka sellest on sõjateoreetikud kirjutanud juba möödunud sajandil ja see, mis toimub praegu Ukrainas, ei pruugiks küll üllatuseks olla. Kuid selline terrorisõda oli ka seal siiski varuvariandiks juhuks, kui parlamentaarne variant, alistumine-ühinemine rahva tungival soovil, läbi kukkus.
Et meie praegu veel sellist tungivat soovi avaldanud pole, selle eest võlgneme tänu oma ettenägelikule ja targale juhtkonnale. Ja selle eest, et meil Ukraina variant veel käiku pole läinud tänu sellele, et meie abistajad Venemaa ettearvamatu tegevuse juba ette ära arvasid. Kui lähedal me sellele ettearvamatule olime, jäi meist enamikule vist taipamatuks.
Olaf Imelik
