Heidelbergi peatänav Hauptstrasse on mitu kilomeetrit pikk ja seal välja pandud poliitilise reklaami plakatid olid erinevatel Saksa parteidel silmatorkavalt ühtlases suhteliselt tagasihoidlikkus formaadis.
Minu kolleeg, kes esialgu oli mõtetega veel kodus, vaatas neid imestusega ja rohkeid valimisreklaame nähes küsis, keda või mida need sakslased valivad. Sakslased Heidelbergis valivad, nagu meiegi, ikka sama Europarlamenti. Meenutasin kolleegile sedagi, et kui Eestis, vähem kui 1,3 miljoni elanikuga riigis, on võimalik valida oma esindajatena vaid kuus tulevast eurosaadikut, siis enam kui 80 miljoni elanikuga Saksamaa Liitvabariik valib 89 eurosaadikut ehk Euroopa parlamendi suurima rahvusliku poliitikute grupi. Kui see fakt enda jaoks teadvustatud, siis vaatasime mõlemad ja suurema huviga, kes on need sakslaste kandidaadid ja mida nad oma valimisreklaamides oma valijatele lubavad.
Vaatame oma Eesti poliitikutele viltu, et nad valijaid ehk alati väga valimiste teema kohaselt ei kõneta. Osadele valijatest ja ka valimistel osalejatele on ikka veel ebaselge, kui palju tuleks Euroopa Parlamendi valimistel pakkuda oma valijatele kohalike teemade lahendamist ja kui palju on tegemist andekate inimeste valimisega, kes peaksid olema võimelised ja valmis suures parlamendis kogu ühendatud kontinendi jaoks arukaid otsuseid tegema, suutes samas teha positiivsete lahenduste leidmiseks vajalikke kompromisse.
Kui Eestis saab selle teema lahtisust seletada sellega, et oleme veel liialt vähe osalenud Euroopa parlamendi valimistel ja Eesti valijatel ning poliitikutel pole veel küllaldast kogemust, siis Saksamaal peaks taolist kogemust kindlasti juba piisavalt olema.
On selge, et Saksamaalgi suudavad suured ja valijate jaoks traditsioonilised parteid loomulikult telemeedias enam pildis olla, kuid valimiste ajal aktiviseeruvad needki liikumised ja parteid, mis pole nii suured ja kes tavaliselt valimistel ei suuda ületada traditsioonilist valimiskünnist, mis meilgi just nende riikide eeskujul omaks võetud.
Vaadates europarlamendi eelset aega ühe Saksa linna tänavapildi kaudu, on tunne, et just tänavareklaamid ongi Saksa poliitilises kultuuris väiksemate parteide pärusmaa. Aastal 2014 leidis Heidelbergis näiteks oma ideedele toetust otsimas meil veel suhteliselt tundmatu Piraatide partei loosungeid, kes on nagu segu meie omaaegsetest kuningriiklastest ja euroasjade ajajatest. Samas üllatasid Roheliste partei loosungid, mis nagu selgub, esindavad roheliste liikumise raames väga erinevaid maailmavaatelisi suundumusi. Nii ei oska mina küll Heidelbergis nähtu najal enam öelda, kus see roheliste liikumine siis poliitilises spektris asub. Kohalike jaoks, kes tunnevad inimesi ja nende vaateid, on olemas parempoolsed rohelised, vasakpoolsed rohelised ja neid pidi jätkuma veel suure poliitilise skaala eri sektoritesse.
Eurovalimistel osalevad aktiivselt Heidelbergis ka vasakpoolsed (Linke), kelle loosungitelt sai lugeda soovi, et lastesõimedes, lasteaedades ja koolis saaksid lapsed koolilõunat. Samas polnud roheliste nõudmised Heidelbergis kuidagi seotud ülemaailmse kliimamuutusega või millegi üleeuroopalisega, vaid väga kohalikke muresid kergitavad. Rohelised on muutunud Heidelbergis liikumiseks, mis osaleb aktiivselt endiste USA sõjaväelaste linnaosa saatuse otsustamise diskussioonis.
2013. a kevadel viidi seni Heidelbergis asunud USA sõjaväekontingent ja nende pereliikmed minema ja enam kui pool sajandit ameeriklaste käes olnud linnaosa(d), mis olid kohalike jaoks suhteliselt isoleeritud, on nüüd saanud linna lahutamatuks osaks. Loomulikult on kinnisvaraarendajatel mitmeid ideid, mis magusa kinnisvaraprojektiga teha, aga just roheliste vasakpoolne tiib tahaks sellest linnaosast teha suhteliselt odavama hinnaga elamukvartalit, mis tooks linna nooremat elanikkonda ja annaks linnale suurema perspektiivi tulevikus. Roheliste esindajad soovivad, et endised USA kasarmud ja ametnike elamud renoveeritakse, kuid ei soovi nende asemele ülikalli luksuslinnaosa rajatmist, mis tooks Heidelbergi ehk rikkaid vanainimesi laiast maailmast, aga mitte neid, kes oleksid ülikoolilinna tulevikku viijad.
Polnud aega Heidelbergis mõnes valimisdebatis osaleda, kuigi kutseid jagati linnas jalutades kõikjal, seetõttu ei tea, kas USA sõjaväelinnaosa renoveerimise projekti näevad sakslased kui tulevast europrojekti? Pole sugugi välistatud, et sakslased oskavad oma kohalikud teemad siduda nii hästi Euroopas oma asjade ajamisega, et see tundub sakslastele alati väga oma koduste asjade ajamisena.
prof. Peeter Järvelaid
