Aktusekõnelejaid sel aastal oli kaks: vennad Ivar ja Armas Rammo. Kuna Ivar oli Eestist põgenedes juba noor mees, aga Armas vaid seitsmekuune beebi, pakuti kuulajaskonnale kahest erinevast perspektiivist mõtteid ja muljeid nii Eestist kui pagulaskogemustest. Ivar Rammo kõne peateema leidub lauses „Valgusta nurka, kus sina oled!” Toon esile katkendeid I. Rammo kõnest.
„Sellest on möödunud nüüd 70 aastat, kui algas meie teekond sõjapõgenikena väljaspool Eestit. Uued põlvkonnad on kasvanud peale. Aga nii, nagu me seda tänagi siin rõõmsalt näeme, on ka meie siin sündinud ja üles kasvanud lastes kiindunud hool ja armastus meie päritolumaa, meie Eesti poole. Ikka ja jälle kanduvad me mõtted tagasi maale, kus kiikus meie esivanemate häll tuhandeid aastaid tagasi.”
… „Meenutagem hetkeks ajastut 1948-1950. Suur osa eestlastest saabus immigrantidena Põhja-Ameerika mandrile sel ajal. Mõni päev pärast maabumist New Yorgi linnasadamas augustikuul 1949 võtsin ma uustulnukana osa jumalateenistusest ühes väikeses luterlikus maakirikus New Yorgi osariigis. Sealne pastor väljendas oma jutluses põhimõtet, mis võiks inspireerida kogu inimkonda aegadest aegadeni: „Valgusta nurka, kus sina oled!” … Immigrantidena uuel maal oleme ju seda püüdnud saavutada, igaüks meist omal viisil, omal jõul, oma oskuste ja võimete piirides. Aga tööd ei ole me küll kunagi põlanud ega selga pööranud oma oskuste täiendamisele. … Tänuga kogeme, et meie taasiseseisvunud Eesti on valgustanud oma globaalset nurka silmapaistva eduga! Meie murelikust Maarjamaast on saanud taas õitsev Eesti Vabariik! On loodud lahutamatud sidemed Läänega, Euroopaga, Põhjamaadega, Ameerikaga. 22 aastaga on Eestist saanud esinduslik riik vaba maailma tasemel. Ikka ja jälle tuuakse esile eestlaste saavutusi ka välisajakirjanduses. Majanduse ja digitaaltehnika aladel peetakse Eestit eeskujuks teistele riikidele. Muusika alal oleme maailma esiklassis. Eesti presidendid on loonud rahvusvahelisi sidemeid üle kogu meie planeedi. Eesti Vabariigi 96. aastapäeva tähistades võime olla rõõmsad, võime olla isegi uhked, aga eelkõige oleme tänulikud Eesti edusammude üle.”
„Kui tänumeel avab me silmad, siis leiame rahulolu ja rõõmu ka oma südames. Pikk edutee on käidud uues vabaduses. Palju on saavutatud. On täitumas endise presidendi Lennart Meri viimne soov: näha naeratavat eestlast! Aitame kaasa! Üle Atlandi ookeani kanduvad meie parimad soovid Läänemere ja Soome lahe kallastele, meie Eesti koduranda. Läheme edasi lootuses ja usus!”
Armas Rammo aga jagas oma muljeid hiljutisest pikemast reisist Eestisse. Elukutseliselt kooliõpetaja, töötas Armas oma ametis 27 aastat. Ta jätkus oma tööd välismaal, õpetajate koordineerijana Jeddah, Saudi Araabias 2001. a ja Hiinas 2003-2010. a, kus ta juhatas ja õpetas programmi, mis valmistas ette Hiina tudengeid, kes tahtsid tulla Alberta ülikoolidesse õppima. Armasel tuli mõte minna Eestise õpetajana, mis sai teoks eelmisel õppeaastal.
Armas Rammo tõi esile Eesti koolide õppekava kõrget taset ja positiivset suhtumist õpilastesse ja õppejõududesse. Töö kõrval oli muidugi huvitav olla maal, kust ta 7-kuusena lahkus. Tal põles sees aga küsimus: kuidas küll inimesed hakkama said okupatsiooniajal? Kuidas inimesed pidasid vastu sellel hullul ajastul? Ta kasutas igat võimalust inimestelt seda küsida. Ja nad vastasid. Mitmed olavat seletanud, et kui olukord oli karm, siis kujutati mõttes ette teist elu, ehk Armase sõnades „a theatre of the mind”. Sinna oli alati väljapääsu. Publiku poolt võeti vendade Rammode kõned sooja aplausiga vastu.
Loeti ette Toronto Eesti Seltsi saadetud tervitus, järgnes aktuse muusikaline osa. Olavi Kelle kitarril ja külalissolist Dace Veinberga väikesel kandlel ja viiulil esitasid kolm regilaulu „Nuttev tamm”, „Suga kukkus meresse” ja „Ma märtsikuus läen merele”. Olavi laulis ette ja publik kordas. See oli rahvale tore ja meeldiv võimalus kaasa teha.
Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoor Norman Reintammi juhatusel esitas viis pala tulevase laulupeo kavast: „Helin”, „Oma saar”, „Puudutus” (laulupeo n.ö. teemalaul), „Ta lendab mesipuu poole” ja „Kodumaa”. Viimase hästi tuntud ja hoogsa laulu ajal paluti publikul kaasa laulda, mida tehti suure innuga.
Hamiltoni Eesti Seltsi juhatuse liige Jaan Pallop tänas lõppsõnas korraldajaid: Hamiltoni Eesti Selts, Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühing, Hamiltoni Eesti Ev. Luteriusu Kirik, Hamiltoni Eesti Pensionäride Klubi ja Hamiltoni Eesti Skaudisõprade Selts. Lilledega tänati Elise Code'i, Ivar ja Armas Rammot, Norman Reintammi, Olavi Kellet ja Dace Veinbergat. Helimeistrid olid Rein Ende ja Andre Vare.
Head söögilõhnad juba meelitasid köögist ning avaldati ette tänu maitsva lõunaeine eest kokale Evi Pertensile ja abilistele Rein Pertensile, Agu Pertensile, Hilda ja Heino Sepale ja Evy Raudsepale. Jaan juhtis tähelepanu näitusele, kus oli välja pandud 50 erinevat Eesti rahvariidevööd ja lilltikandi näiteid, mida oli valmistanud Linda Tark, Hamiltoni ümbruskonna käsitöömeister kes kolme aasta eest suri. Näituse valmistasid Evy Raudsepp ja Merike Koger.
Aktus lõppes Eesti hümni laulmisega. Varsti ilmusid taldrikud isuäratava sooja söögiga ning jätkus hubane koosviibimine ilusa talvisel pealelõunal.
MK
Fotogalerii – fotod Tõnu Tõsine ja Kai Eichenbaum
