Ida-eurooplasena ei tea ma palju üle ookeani asuvast Kanadast (aga ma õpin!), saati veel Kanada muusikast. Aastate jooksul on väike teadmistepagas kogunenud ja nii märgivad Celine Dion, Nelly Furtado, Avril Lavigne, Alanis Morissette ja Shania Twain popmuusikamaastikul Kanada verstaposte, ning neile lisaks (Leslie) Feist. Noor Kanada laulja-laulukirjutaja, kes ka justkui sellesse nimekirja sobib, kuigi tema stiil on pisut pop-alternatiivisegune ning seetõttu ei pruugi ta laiemale üldsusele tuttav olla. Seda üllatavam oli kevadises Eestis avastada tänu oma heale sõbrannale, et Feist (jah, just seesama Kanada-Feist!) esineb augustis Tallinnas, Kadrioru lilleaias. Artisti tõi Eestisse Helen Sildna juhitav Musiccase.
Nüüd sai suur unistus teoks, sest korduvalt on Feist esinenud Soomes Flow festivali raames ja mujal lähedal, aga mitte kordagi Maarjamaal.
Kui ma enne 13. augustit ei teadnud temast suurt midagi, oli mul aega, et enne kontserti end tema muusika ja tegemistega kurssi viia. Leslie Feist'i 13 aastat kestnud muusikakarjääri algust märgib “Monarch” albumi väljaandmine. Minu teadmine tema loomingust algas aga 2004. aastal ilmunud Let It Die ja 2007. aasta The Reminder'iga, sest need albumid tõid talle ka maailmakuulsuse. Mainutud viimane album tõi talle isegi Grammy nominatsiooni, grammofoni kujukest koju tuua ei õnnestunud, küll aga on ta kogunud mitmeid Kanada muusikaauhindu Juno Awards'e, mis muusikamaailmas ka väga oluline saavutus on. Märkimist väärib, et just viimane 2011. aastal välja antud “Metals” album, mille Euroopa-tuuri raames Feist ka Eestis külastas, oli Artist of the Year kategooria auhinda väärt, lisaks auhinnad Adult Alternative Album of the Year ja Music DVD of the Year dokumentaalfilmi “Look at What the Light Did Now” jaotustes.
Video Kerly Ilves
Kontserdil kõlanud lugude rõhk oli Feisti neljanda stuudioalbumil “Metals”. Nagu nimigi reedab on see album pisut süngemaid toone sisaldav, kui tema eelmised. Samas ei tasunud ehmuda ootamatutest kitarri riftidest, mida lauja ise väga innukalt mängides valla päästis, trummipõristamistest ning võimsatest taustalaujate vokaalidest, sest lood tegi nauditavaks Feisti andekas vokaal, mis suutis oma sõnade ja meloodiatega ka karmikoelisena kõlavad palad õrnadeks muuta. Feist on ise viimast albumit kommenteerinud: “Uuel plaadil on kaost, liikumist ja müra. Ma lasin vigadel tekkida, rohkem kui olen seda ehk varem söandanud, avastasin aga, et kui oled avatud ja annad võimaluse ning lased muusikal kulgeda ja avaneda, ei olegi tulemuseks vead. “Metalsi” loomisel olime me tundlikud ja justkui katsetasime õhku, nagu laevakapten teeb näpu keelega märjaks, et kontrollida, kust poolt tuul puhub”. Ilmselt selline omapärane katsetamine õnnestus kogu tiimil hästi, sest Tallinna kontsert müüdi välja, seega muusikat oli kohale tulnud nautima täismaja.
Feist pani ka väga tagasihoidlikult kuulanud eestlased laulma. Publiku hulgas oli märgata gruppi lätlasi, kes tunduvalt kõvemini häält tegid ja endast märku anda. Mõistagi nad olid kodust eemal ja võisid vabamalt võtta, naljaga pooleks öelduna. Lesile ütles peale esimest toredat ühislaulmist, et nad pidid jooksu peaöt terve esitatavate lugude nimekirja ümber tegema, sest me (loe: eestlased) oleme nii andekad lauljad. Kahtlemata said nii tema erinevad lood väga huvitava kuue, eriti rõõmustas üdini muudetud “Mushaboom'i” tõlgendus, mis on tema üks kuulsamaid lugusid. Kõlas ka “My moon, my man”, kuid mitte Feisti maailmakuulusat hitt-lugu “1,2,3,4” mida teab suurem osa inimestest, isegi kui nad Feist'i muusika austajad pole, sest seda on mängitud palju raadios ja filmides.
Feisti soojendas kodumaine Tenfold Rabbit, kes ilmus laiema avalikkuse ette esmakordselt Eesti Laul 2012 konkursil looga «Oblivion», kus nii žürii kui publik värsked uustulijad soojalt vastu võtsid. Nende muusika meenutab kangesti Ewert and The Two Dragonsi loomingut, kuid samas püüab leida oma uudset käekirja. Ajakirjandusest võis lugeda, et Tenfold Rabbiti muusikud on Feistiga lava jagamisest vaimustuses: «Pooled me bändist on lausa Feisti fännid!».
Lõpetuseks ehk üks tore fakt kontserdilt, mis oli täispikk kahetunnine etteaste ning Feisti kutsusti kolm korda tagasi, ning esitlusele tuli korralik hulk lisalugusid. Nimelt pool tundi peale kontserdi algust tegi Feist ühtäkki märkuse Kadrioru lossi taga püstipandud lavalt, kus avanes hea vaade aiale ning selle taga olnud balkonil seisnud inimese osas, küsides, et kas aia ääres seisabki president? Tõsi ta oli, sest olümpiamängudelt naasnud president saabus kontserdile otse Vabaduse väljakult, kus tervitati olümpiasangareid ning kandis koos abikaasa Evelyniga, uhkusega siniseid Eesti olümpiadresse.
Kontserdi lõpus aga enne viimast lugu ütles Feist, et viskas enne hoopis nalja ega saanud aru, et tegu ongi presidendiga, sest talle oli öeldud, et president pole kodus. Ta edastas n-ö ametliku tervituse ja vabandas kohatu kommentaari üle ja ütles, et vahel peaks mikrofoni tema suust eemale hoidma. Kohalolijatele ei tundunud tema esimene kommentaar üldsegi kohatu, ning tema vabanduse palumine paljastas tema siira ja sõbraliku olemuse. Selline on ka tema muusika, mis peale esmakordset kuulamist on väärt teist ja kolmandat korda nautimist, sest nii hakkab Feisti looming kindlasti meeldima.
