Telli Menüü

Gaid, kelle tööpõld on olnud laialdane

Margot Nortmaa, kes pühitses oma 80. sünnipäeva möödunud sügisel on olnud Eesti Kodu perenaine kaheksa aastat, korraldades koosviibimistel (jõulud, vabariigi aastapäevad, emadepäevad, kinoõhtud, aiapeod, jne) õhtusööke ja kohviõhtuid. Ta on teinud seda rõõmsa meelega, üteldes: „Kui on häid abilisi, laabub kõik hästi."

Tean, et Margotil on pikk ja huvitav ühiskondlik töö seljataga ja soovides seda talletada ajalehe veerul, saime kokku kohvitassi juures.
Margot Nortmaa perenaisena Eesti Kodu saalis. Foto: Elna Libe

Olulisemat Margoti jutustusest alljärgnevalt. Ta oli noor tütarlaps, kui jõudis põgenikelaagrist Rootsis Boråsi linna, kuhu kogunes mitusada eestlast. Ja muidugi, kus eestlasi nii palju koos, tuli kohe hakata organiseerima eestlaste kultuurielu. Loodi laulukoor, rahvatantsurühm, gaidi- ja skaudiüksused ning eesti kool. Margot laulis Boråsi Eesti Segakooris, tantsis rahvatantsurühmas ja astus 1946. a gaidiks.

Kanadasse saabus ta koos vanematega 1951. aastal, asudes elama Hamiltoni linna Ontarios. Ema haigestus, kool jäi pooleli, Margot sai tööd Hamiltoni haiglas. Abiellus Hennart Nortmaaga ja nende esimene tütar sündis Hamiltonis. Tulles elama Torontosse, kus sündis noorem tütar, oli varsti Margotil aeg ühineda gaidlipkonnaga „Põhjala tütred”, kuhu viis ta kaasa hellakesteks ja gaidideks oma kaks tütart. Margot oli 15 aastat selle lipkonna juht. Ta korraldas palju pannkoogiõhtuid, osales jõululaatadel, valmistades sinna müügiks käsitöid, jõuluvorste ja ühel aastal enne jõule küpsetas kodus üle saja paki piparkooke, mis viis Ehataresse jõulukingiks koos noorte gaidide ja hellakestega. See innustas neid noori ka nende edaspidises isetegevuslikus töös. Koondused olid alati lõbusad ja õpetlikud ja neist selleaegseist gaididest on saanud mitmed meie eesti ühiskonna organisatsioonide juhid ja Kanada koolisüsteemis tublid õpetajad.

Abikaasa pooldas Margoti eesti ühiskondlikku tegevust ja abielupoolte vastastikune usaldus tõi perekonda harmoonilise läbisaamise. Tütred käisid Eesti koolis ja kodus räägiti ainult eesti keelt. Margot leidis aega ka oma kiriku, Vana-Andrese koguduse tööst osa võtta, olles aastaid kiriku naisringis, hiljem kaheksa aastat koguduse perenaine, korraldades sealsete tähtpäevade puhul kohvilaudu ja lõunaid. Ta oli ka mõned aastad Toronto Eesti Maja juhatuses ning osales Kotkajärvel all-laagri juhina nii iga-aastastes kui ka suurlaagrites, näit. Estode puhul, tütred ja nüüd ka juba tütrelapsed koos vanaemaga, laagris. Nüüd on Margot Põhjala Tütarde auliige.

Margot töötas 15 aastat kindlustusseltsis osakonnajuhatajana. Tihti läks ta oma ülemuse juurde uute soovitustega, kuidas kergendada ja uuendada tööd. Kui ta pensionile läks, kingiti talle suur seinamaal ja ülemus tõi viimasele koosviibimisele hiigelsuure korvi, öeldes, et see on täis kõik Margoti soovitusi (suggestions). Omades väga head huumorimeelt, võttis ta selle korvi vastu ja see on tal veelgi alles, tuletades meelde toredaid tööaastaid.

Peale abikaasa surma ostis ta Eesti Kodusse korteri, kus ta on elanud üle kaheksa aasta ja ta leiab, et vanemale, üksikule inimesele või abielupaarile on see väga sobiv elukoht. Ta kuulub EK Kultuurringi, on tegev Käsitööringis ja õhtuti võib teda näha aega veetmas EK Bingoklubis.

Mul veel üks küsimus Margotile: „Kuidas sa said oma auto numbriplaadile sõna „MUSI”? Seda on kindlasti paljud eestlased Torontos näinud ja mitmesuguseid arvamusi on selle sõna suhtes ka tekkinud.”

„Oo jaa, see sai alguse siis, kui ma käisin oma lastelastel Eesti Majas lasteaias ja eesti koolis vastas, alati kallistades ja nimetades neid väikesteks musideks. Oma 75. sünnipäevaks sain lastelt ja lastelastelt üllatuseks autonumbrimärgi, mille peal oli suur „MUSI”. Nüüd, kus olen juba vanavanaema, ütleb mu kaheaastane tütretütrepoeg telefonis „Hi, Musi!” Nii olen nüüd üle aastate saanud mina selle nime, mille aastakümneid tagasi andsin oma lastelastele.”

Tänan Margotit huvitava jutuajamise eest ja kui me näeme teda Toronto linna vahel sõitmas oma autoga, siis saadame talle ühe õhumusi, ta on kindlasti selle ära teeninud.

Elna Libe

Loe edasi