See on selge kui mitte terav noomitus Trudeaule, ikka äärmiselt külm kohtlemine, paikapanemine.
Häbiväärne, eriti kui arvestada sellega, et vaid kuue kuu eest, kui pukis olid konservatiivid, toimus analoogne ISISe vastane ümarlaud Kanada pinnal. Nüüd aga sihilikult pöörati uuele valitsusele selg.
Trudeau'l puudub läbimõeldud välispoliitika. See on hetkel siililegi selge. Karisma võib talle positiivset toetust lihtsameelsemate poolt ülemaailmselt tuua. Ent need, kes tähtsamaid geopoliitilisi otsuseid langetavad, on kähku aru saanud, et Trudeau ukerdab ikka lapsekingades.
Ei tea, kuidas uhked Kanada sõjaväelased, kes on aastaid elu pannud mängu Afganistanis, enam kui sada sõdalast on seal hukkunud, reageerisid? Värske kaitseminister, veteran Harjit Sajjan, Afganistanis teeninu, ütles, et selliseid koosolekuid peetakse tihti, Kanada seekordne puudumine ei tähendavat midagit.
Vaevalt et nii. Trudeau lausus Davosis, majanduse tippkohtumiselt lahkudes põikpäiselt, et täidab oma lubadust valijatele, lennukid tulevad tagasi. Rex Murphy, terava keele ja mõistusega CBC kommentaator küsis aga – miks siis riigil on olemas sõjalennukid, kui neid ei tarvitata? Murphy on Newfoundlandist, kus (enne Kanadaga ühinemist Esimese maailmasõja ajal) per capita kõige rohkem sõdureid sai rindel surma. Seal ollakse ISISe vastu, üldse on Atlandi provintsides patriotism ja sõjavägi enam tähtsamad kui suurtes keskustes, Lääne-Kanadas.
CBC vanemkorrespondent Terry Milewski kirjutas võrgulehes laupäeval, et lubadus kujuneb Trudeau esimeseks poliitiliseks pahemuseks (liability). Gallupid näitavad, et enam kui 60% kanadalastest pooldavad pommitamisretkede jätkamist. Seda rahu ja turvalisuse saavutamise huvides.
Põgenike- ja majandusliku kriisi alahindamist võib valija veel kuidagi Trudeau'le andeks anda. Kuid kahtlemata mitte sellist tohutult suurt välispoliitilist eksisammu, mis teeb Kanada mainele ainult halba. Piinlik. Väga piinlik.
Tõnu Naelapea
