Araabia päritolu Knesseti liikmetele ei meeldinud Harperi lause, et „läbi tule ja vee” seisab Kanada Iisraeli kõrval. Kuid iisraellased, kes on – õigustatult – kogenud rahvusvaheliset survet lõpetada palestiinlaste ahistamine okupeeritud Gaza piirkonnas – kiitisid ta kõne heaks. Harperi sõnul olevat see surve „uus antisemitism”, millega on raske nõustuda. Selgelt on Iisrael tegutsenud oma riigikaitse vabanduse all sõjakalt, oma rakettide ja mürskudega hävitanud araabia naisi ja lapsi, kes pole milleski süüdi olnud.
Ent Iisraeli välispoliitiliseks eeliseks on see, et ta riigijuhid oskavad igat vastukõla tõlgendada ksenofoobiliselt, samas lääne südametunnistusele rõhudes, kuna vaba maailm ei teinud midagi Hitleri juudivastase tegevuse peatamiseks kuni sõja puhkemiseni.
Teadagi on antisemitismi vari iga negatiivse kommentaari kohal, mida Iisraeli kohta kas kirjutatakse või üteldakse. Seda mitte ainult aastatuhandeid kestnud juudivastaste tegevuste tõttu, vaid ka juutide oskuse tõttu käänata igat kriitikat juutide vihkamiseks. Vaadelgem kas või ainult Simon Wiesenthali keskuse tegevust – 70 aastat pärast Teise ilmasõja lõppu jahivad nad ikka sõjakurjategijaid, kes juute tapsid või konsentratsioonlaagritesse saatsid. Nende innukust ei tohi ju kahtlustada, kuna siis oled kohe antisemiit.
Ent ka palestiinlastel on ajalooline side maaga, mida iisraellased omaks peavad. Kui pärast sõja lõppu leidsid maailma suured, eesotsas Inglismaaga, et juutidele tuleb luua oma suveräänne riik, siis arvestati ka palestiinlaste õigustega. Ent juutide lobi tõrjus viimastelt võimaluse analoogset maa-ala oma valitseda saada. Tulemuseks esiteks tõsine hõõrumine ja palestiinlaste keskendumine terrorismile, et saavutada oma eesmärke.
Terrorism on paraku araablaste ja islamiusku äärmuslaste lemmikrelvaks. Inimelust mitte lugu pidades, enesetapuharrastajatena on terroristid teinud väidetavalt palju rohkem halba kui iisraellased, kes aga pole alati oodanud esimese saapa kukkumist oma militaarse tegevuse õigustamiseks, vaid on ise käivitanud riigi kaitse eesmärgil ennetuspommitamisi ja sõjakäike. Pole ime, et palestiinlased väidavad, et nende õigusi ahistatakse maailma vaiksel nõusolekul.
Jordani jõe läänekallas (West Bank) ja Gaza, ajalooliselt palestiinlaste elupaikadeks samavõrdselt juutidega – võib ka vaielda, et esimestele isegi suuremate ajalooliste sidemetega – on Iisraeli poolt okupeeritud ala, rahvusvaheliselt ei asunud keegi vahele, kui Tel Avivist tuli käsk sinna ehitada hiigelmüür, et sealt ei pääseks keegi välja ilma ranget piirikontrolli läbimata. Irooniana peegeldab see otsus N. Liidu otsusele Berliini müür püstitada, kõikidele rahvusvahelistele konventsioonidele risti-põiki vastu olles.
Ent Iisraelil on oma lobi, ja Harper on osa sellest, olles ehk lääne valitsusjuhtidest südikaim juutide riigi toetaja. Kuid poliitikuna on ta teadlik, et palestiinlastel on samuti õigused rahvana, ja tema visiit nägi ette ka kohtumisi palestiinlaste juhtpoliitikutega. Samuti suunas Harperi valitsus majanduslikku toetust palestiinlastele. Esmaspäeval teatati, et $66 miljonit on West Banki ja Gaza elanikutele suunatud, lootuses, et seda raha kasutatakse rahu saavutamiseks, turvalisuse edendamiskes ning seadusliku korra loomise huvides. Harperi valitsus toetab majanduslikult ka eraettevõtlust, eriti naiste hulgas aga ka väikeste ja keskmiste suurustega äritegevuste edendamist.
(Kanada on 1993. a Oslo rahukokkulepete allkirjastamisest ning samal aastal palestiinlaste mõjuvõimu Palestinian Authority loomisest saadik $650 miljonit suunanud West Banki ja Gaza arengu huvides).
Seda kõike stabiilsuse saavutamise huvides. Kanada riiklik initsiatiiv loodab, et majandusliku süstiga kahaneb palestiinlaste sõltuvus välisabile. Otsuse taga on ka humanitaarkaalutlused – Kanada Punase Risti Selts asuvat koostööle palestiinlaste Punase Sirpkuu Seltsiga, et efektiivsemalt aidata neid, kes kannatavad Iisraeli okupatsiooni all.
Ja olgem ausad. Mis nimetatud piirkonnas toimub, on okupatsioon, nii nagu N. Liit okupeeris Baltikumi ja Ida-Euroopa riigid. Kuid seda sõna ei tohi tarvitada, kuna siis näidatakse juudivastast kallakut. Paraku on sionistid, äärmuslikud juudid – nagu need, kes Wiesenthali keskuses üliagaralt tegutsevad, tekitanud sellise olukorra. Ning nende sõnal on mõjuvõimu maailma juhtisikute organisatsioonides.
Kuigi kuidagi ei saa terroriste ja terrorismi rakendamist taluda, peab meeles pidama, et iga palestiinlane pole terrorist, iga juut pole sionist ja igal jumala rahval – kas väljavalitud või mitte – peaks õigus olema elada vabalt, rahulikult, sõjapasuna hüüdu mitte kartes. Jääb näha, mis tulemused kasvavad välja Harperi visiidist. Lähis-Ida verise ajalooga arvestades ei too isegi Iisraeli poolt kõrgesti hinnatud poliitiku külaskäik vist olulisi muutusi.
Tõnu Naelapea