Tema töökogemus hõlmab erinevaid positsioone nii haridus- kui turundusvaldkondades. Praegusel töökohal Eesti Instituudis välisõppe juhina on 95% tema tegevusvaldkondadest suhtlus väliseesti kogukondadega – keele- ja kultuuriprojektide koordineerimine Eesti keele arenguprogrammi raames. Kanada eesti kogukond on Heidyle vägagi tuttav, sest ta on aastaid tagasi (1990ndatel) Torontos elanud ning ka hiljem külastanud, viimati möödunud sügisel, olles tutvumas Põhja-Ameerika eesti täienduskoolidega.
Sellest reisist kasvas välja midagi suurt: mai lõpus saavad Chicagos teoks emakeelepäevad Põhja-Ameerikas, kus toimub arvukalt esinemisi keeleõppe aktiivmeetodite teemadel, metoodikast, loovusest, psühholoogiast, väliseesti koolide tulevikust, identiteedist jm. Eelnevale lisandub kultuuriprogramm kontserdi ja teatrietendusega. Neli päeva kestvale üritusele on oodatud nii õpetajad, lapsevanemad kui kõik väliseesti kogukondade ja organisatsioonide esindajad ja keelehuvilised. Oodatud on ka kogukondade esindajad, kus varasemalt on Eesti kool või mänguring olnud, ent enam mitte. Või on alles plaan väikselt alustada ning ajapikku kasvada. Emakeelepäevade arvukad esinejad pakuvad selleks igati tuge, ideid ning metoodilist abi.
Ning juuli lõpus-augustis toimub Chicagos Loovus&Loodus laager eesti lastele, mis sisaldab seitset päeva täis töötube, laulu, tantsu, mängu, loodusega sinasõprust ja koostöörõõmu.
Eesti Elu palus Heidyl rääkida lähemalt neist kahest suurest sündmusest, samuti natuke laiemalt koostööst Kanada eestlastega ja väliseestlusest tänapäevasest vaatevinklist.
Kuidas sellised suurüritused teoks saavad ja kui keeruline on seda Eestist koordineerida?
Ma arvan, et kui nüüd iseenda kohta paar head sõna öelda, siis igasugune organiseerimine ongi minu forte. Mida suurem ettevõtmine, seda põnevam. Kevadel vedasin koos poeg Ingmariga nais- ja meeskonda, et kuue nädalaga tuua 500 muusikuga Ukraina toetuskontsert Saku suurhallis lavale. Selle ülekanne oli ka ETVs ning koondasime tulu Ukraina põgenike traumateraapiaks. Koos toimetasid nii noored kui mitte enam nii noored tegijad tõsiselt koidust ehani ja vastupidi. See oli väga suur pingutus, mida hiljuti kroonis ka Tallinna linna auhind: Tallinna noorte suured teod.
Suvel ohjasin samuti meeletut meeskonda ja sündmust. Lennusadamas korraldasime 6-tunnise Euroopa õpilasfirmade võistluse lõpugala. Jällegi, 1000+ osavõtvat inimest. Oli väsimus, aga ka väga suur rõõm (eneseületusest).
Sündmused üle vee ja nende organiseerimine on muidugi ise teema. Loodan, et Põhja-Ameerika organisatsioonid tulevad kaasa ning jõuavad maikuus Chicagosse kohale. Nii palju valdkondlikke esinejaid Eestist pole siia varem nähtavasti jõudnud. Oleks kurb, kui seda võimalust ei kasutataks. 12. aprillini on võimalik organisatsioonidel, kes keeleõppega tegelevad, küsida Eesti Instituudist väikest toetust haridusprojektide taotlusvooru raames. Ühtlasi on Eesti Üliõpilasfond Ameerika Ühendriikides teinud kena žesti ning maksab välja kõikide USA organisatsioonide osavõtjate osavõtumaksud. Mida sa hing veel oskaksid loota! Chicago Eesti Kultuuriselts, Chicago Eesti Maja ning Eesti kool on ootel. Mina ja teised Eestist tulijad saame anda oma väikese panuse sisu näol, kohalikud tublid kogukonnaliidrid on need, kes vaeva näevad. Chicagost tuli idee ning mina aitan ellu viia. Aga kindlasti mitte üksi. Kuna tegemist on suure ettevõtmisega, siis on toetamas ka Abistamiskomitee USAs ning Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides ning Eesti Instituudi kaudu EV Haridus- ja Teadusministeerium.
Infot emakeelepäevade kohta leiab siit: https://ekkm.estinst.ee/sundmused/emakeelepaevad/emakeelepaevad-chicagos-26-29-mai-2023/
31. juulist 6. augustini toimub Chicagos rahvusvaheline keelekümbluslaager Loovus&Loodus, mille kohta on info.
Kanadas ja Ameerikas on aastakümnete pikkused laagrite traditsioonid ja me ei taha hakata kuidagi võrdlema. Meie laagri eripära on see, et 7 päeva kestel valmib üks suur etendus tantsude, mängude, laulude ja pillimänguga. Kostümeeritud, dekoratsioonidega. Seda suurt mänguväljakut juhendavad Eestist väga kogenud mitme erineva laagri pidajad.
Kohilas on olnud aastaid laste mängulaager ,,Mäng on väikese inimese töö“ ning FreeFlow Studio on korraldanud tantsulaagrit. Lisaks veavad laulmise töötube Laura Põldvere ja Ingmar Kiviloo. Meil on looduses ellujäämisõpetus ja matkamisinstruktorid, muinasjutuvestjad ja mängude nurgad, vaba lava ning mälumängud jne. Ootame 100 last ning noort. Kes tuleb, ei kahetse. Seda saan kätt südamele pannes lubada. Ka päris pisikestele teeme kolmel päeval programmi.
Eestist on kohal ka lapsed ning noored, eakaaslased, kes annavad oma osa laagri õnnestumisse. Varsti hakkavadki meil Eestis kokkusaamised, et igaüks teaks oma vastutust ja rolli, nii suured kui väikesed.
Idee sündis sügisel käigu pealt, enam-vähem viimasel päeval, kui ma veel Chicagos olin. Eks mul tulebki arvukalt ideid niisama nipsust heade asjaolude kokkulangemisel. Siin otsas olid entusiastid, kes võtsid tuld ning minu asi on meeskond kokku panna ja laager parimal võimalikul viisil ellu tuua.
Kui suure osavõtjaskonnaga neil üritustel arvestate ja kas ootate huvilisi kõikidest eesti kogukondadest üle Põhja-Ameerika?
Ma lugesin kokku 92 erinevat Põhja-Ameerikas toimetavat organisatsiooni, kus võiks olla huvi.
Mõlemale ettevõtmisele on oodatud osalejad üle terve suure Põhja-Ameerika ja miks mitte ka kaugemalt.
Oled näinud Kanada eestlust paarkümmend aastat tagasi ja nüüd. Kuna tutvusid lähemalt täienduskoolidega ja suhtlesid õpetajatega, kas oled märganud erinevusi siinsete noorte keeleoskuses ja huvis oma vanemate/vanavanemate keele, Eesti ja eestluse vastu?
Üks asi, mida ma täheldasin oli, et kui aegu tagasi olid just vanavanemad need, kes sõja jalust Eestist ära liikusid ning piiri taga olid terved neist alanevad sugupõlved, siis nüüd kipub olema nii, et vanavanemad elavad Eestis ja lapselapsed võõrsil. Seda on palju, hästi palju.
Mõned päevad tagasi kuulutas Eesti Instituut välja konkursi lastele ja noortele. Et nad korjaks ja koondaks oma vanavanemate loo. Arvan, et tuleb väga huvitavaid kaastöid. Just seetõttu, et kellel on veel maavanaema, kellel linnavanaisa, kellel Eesti vanaema ja kellel Austraalia vanaisa jne. Konkurss on avatud kõigile Eesti lastele üle maailma kuni 30. aprillini.
Üks tagamõte oligi selles, et isegi kui teed koomiksi või teed oma vanavanematest luuletuse, siis kirjutaja oli olukorras, kus taustainfo saamiseks ta pidi vanavanemaga rääkima, helistama, püüdma eesti keeles väljenduda. Mis iganes vormis siis lõpuks tulemus Eesti Instituuti saadetakse. Huvitavamatest töödest teeme vaheklipid Chicagos toimuvale õpetajate kogunemisele maikuus.
Teine osa konkursist puudutab noorte kodukohti, kodulinnu, riiki. Ootame lühikesi videoklippe, et nad enda ümbrusest midagi huvitavat meile kui turistidele tutvustaksid. Neist saame nii mõnegi materjali, mida noored mujal (väliseesti) koolides saavad vaadata. Auhinnad on ka.
Mul on nii hea meel, et mitmed Põhja-Ameerika paigad, kus vahepeal keeleõpetus ja lasteringide töö oli soikunud, hakkavad jälle otsast pihta. Kel vähegi mõte selles suunas liigub, et alustaks mis iganes vormis või viisil, siis ootan teie märguannet ning vaatame, mida Eesti poolt toe andmiseks teha on mõeldav. Korraldan kord kuus ka Zoomi teel mitmesuguseid koolitusi õpetajatele-juhendajatele huvipakkuvatel teemadel. Nendega on võimalik alati liituda kas või huvi pärast.
Kuna räägime emakeelepäeva nädalal, siis peatume kindlasti ka sel teemal. On palju juttu olnud, et tänapäeval ei räägi noored Eestis enam nii puhast eesti keelt kui varem, vaid pikivad seda ingliskeelsete sõnade ja väljenditega, kuigi emakeeletunnid ja eestikeelne kirjandus on kooliprogrammis tugevalt esindatud. Milline on Sinu hinnang sellele trendile?
Keel ju muutubki. Uusi sõnu tekib juba tulenevalt leiutistest, digimaailmast, nähtustest, mida mõnikümmend aastat tagasi polnudki. Mul on veidi kahju, kui meelega räägitakse lohakalt, risustatult, aga uute sõnade vastu ei ole mul küll midagi. Ei saagi olla. Omaette teema on, et noored on küll väga nutikad, nähtavasti palju kärmemate ajuvõngetega kui eelnevad põlvkonnad, ent teisalt on kõnekeeles kasutusel üpris ohtralt parasiitsõnu. Samas ei saa seda öelda ainult noorte kohta, ka teleekraanil kohtab noh-itamist ja nagu-tamist tihti. Tänaste noorte mõistus on nii terav, missugusest infohulgast nad peavad end läbi suruma, terasid sõkaldest eristama, müra eraldama tõelisest. See kõik kaalub üles keele muutumise vastavalt meie elule. Jah, poeesiat on vast vähem, ent nutikust rohkem kui mõni aeg tagasi.
Lisaks professionaalsele tööle oled olnud aastaid mänedžeriks oma andekale pojale Ingmar Erik Kiviloole, kes on tõusev täht muusikamaailmas ja õpib praegu esimest aastat mainekas muusikakoolis Berklee College of Music Bostonis. Hiljutisel vabariigi aastapäeva tähistamisel Torontos rõõmustas Ingmar ka siinset publikut oma muusikaga. Ilma Sinu tohutu korraldustööta poleks ilmselt toimunud neid rohkeid reise viiuldajateansambliga Võlukeeled jm erinevais maailma paigus. Kindlasti oleks seegi nagu täiskohaga töö. Palun maini mõnd suuremat festivali/üritust, kus olete osalenud.
Võlukeelte tegemised olid mulle tõesti ajalises mahus peaaegu teiseks töökohaks. Sedapuhku vabatahtlikuks tööks. Enam-vähem 13 aastat. Ka praegu, mil Ingmar on ansambli ridadest väljas, toimetan viiulilastega vaikselt edasi. Nad tulevad Chicagosse laagrisse muusikatube vedama, tugilasteks ja kontserte andma.
Kui vaadata veidi tagasi, siis ansambliga osalesime nii mõnedelgi väliseestlaste kultuuripäevadel. Meie tähelend algas 2015.a Whistleri LEP-l, järgnesid sõidud Austraaliasse Adelaide’i Eesti päevadele; 2018 oli eriti tihe – San Francisco, Toronto, New York, Washington, Maryland/Annapolis, andsime kontserte isegi KLENK-IEP’l Kariibidel. Eesti sündmuste väliselt oleme osalenud mitmel festivalil Prantsusmaal, Itaalias, Hollandis, Kreekas ja lähemates riikides.
Aga lisaks salvestused stuudios-teles-raadios, arvukad esinemised Eestis, sh haiglates, eakatekodudes, asenduskodudes või siis üsna esinduslikel rahvusvahelistel sündmustel, mis Eestis on toimunud. See on olnud ülimalt kurviline ja künklik teekond. Laste jaoks kindlasti palju rõõmu, minu jaoks taustatööd ja omajagu unetuid öid. Ent samas kustumatuid mälestusi ning helgust laste silmis või tänu kuulajate südames.
Sinu tohutu töö– ja organiseerimisvõime on hämmastav: kas on ka Sinu ööpäevas 24 tundi või on Sul mingi salanipp, kuidas aega juurde leida?
Minu salanipp on head suhted paljude oma ala tegijatega, keda mul on õnnestunud innustada ning kes annavad oma osa erinevate ettevõtmiste eduks.
Teisalt, teha midagi erakordset annab iseenesest tiivad ning jõuadki rohkem. Arvan, et me kõik suudaksime palju enamat, kui vaid tabaks enda sees õiget nooti ning haaraks kutsumusest kinni, ükskõik kui ülieluliselt suur või hoomamatu ta on. Mida vapustavam idee, seda rohkem ma jaksan.
Ja kolmandaks, kui ajad oma rida armastusega, siis silub tee ennast ise ning mõned karid on madalamad. Seega, tee sihini ka kiirem.
