Minuni jõudis raamat Muusikamuuseumi kingina möödunud kevadel. Vabandan lugejate ees, et ülevaade teosest on senini viibinud.
Suureformaadiline raamat on eriliselt kaunilt kujundatud. Seda lehitseda on nauding, veelgi suurem nauding on raamatu sisu uurida. Teos pole tavaline biograafia. Parim paralleel talle oleks hoolikalt koostatud, mitmekülgne perekonnaalbum. Nii leiduvad köites ligi 140 haruldast fotot ajast ja inimestest, lisaks fotod Elleri teoste partituuridest (tema käekirjaga). Üksikuid lehekülgi kaunistavad noodifragmendid Elleri helitöödest. Erilist väärtust omab aga suur hulk tsitaate Elleri enese, tema perekonnaliikmete, sõprade, õpilaste, kaasaegsete jt. kirjadest ning mälestustest. Nende lugemine on elamus, sest just siit koorub esile Eller kui inimene, kui erakordne helilooja, kui ainulaadne pedagoog – “eestiline Eller”, nagu seda tabavalt iseloomustab raamatu sissejuhatus. Raamatu lõpus on Elleri helitööde ja nende salvestuste täielikud nimekirjad. Raamatule on juurde lisatud CD üheteistkümne Elleri helitööga (sisukord viimasel leheküljel).
Heino Eller sündis Tartus 1887, sügaval tsaariajal. Muusika – viiulimäng – oli juba varakult tema huviala, sest kogu perekond (viis last) oli musikaalne. Mitmed lastest läksid õppima Peterburi konservatooriumi. Sinna siirdus ka Heino aastal 1907, eesmärgiks kontsertviiuldaja karjäär. Peagi selgus aga, et 20-aastaselt on hilja seda teed alustada. Tuli leppida olukorraga ja vastu võtta isa tungiv soovitus õppida Peterburi ülikoolis õigusteadust (1908). Neli ja pool aastat töötas Heino uues suunas, kuigi oli endiselt aktiivne muusika alal (viiuli eratunnid, mäng mitmes orkestris jne). Muusika lõpuks võitis, sest Eller jättis juura lõpueksamid sooritamata ja astus aastal 1913 teistkordselt konservatooriumi, seekord kompositsiooni erialale. Siin puutus ta kokku tolleaegse muusikaeliidiga: professorid Kalafati, Glazunov jt., kuulis kontsertidel kuulsaid instrumentaliste nagu viiuldajad Elman, Kubelik, Thibaud, tšellist Casals jt. ning tutvus Griegi, Sibeliuse, Skrjabini jt. heliloojate loominguga.
Möödusid viljakad, aga ka rasked aastad, sest 1917 puhkes Venemaal revolutsioon. Kui Eller seal konservatooriumi 1920.a lõpetas, olid tema arvel juba ligi 90 mitmesugust helitööd – sümfoonilisi poeeme orkestrile, kammermuusikat, instrumentaalteoseid jpm. Lõputööks oli ulatuslik klaverisonaat nr.1, a-moll. Nüüdseks elas Eller täielikult muusikas, ignoreerides kõik muu.
Eller naasis 1920.a kodumaale. Koos temaga tuli ta värske abikaasa Anna Kremer, võimekas pianist ja klaveriõpetaja, kellega Eller oli Peterburis tutvunud. Algas nn Tartu ajastu – 1920-40. Siin tegutses Eller Tartu Kõrgemas muusikakoolis teooria ja kompositsiooni professorina ning Anna õpetas samas klaverit. Tartus pani Eller aluse oma õpilaste tuumikule: Eduard Tubin, Olav Roots, Alfred Karindi, Richard Ritsing, Eduard Oja jt. On eriti huvitav lugeda nende mälestusi ja muljeid oma õpetajast. Palju väärtteoseid – lühipalasid viiulile ja klaverile, 2. klaverisonaat, mitmed sümfoonilised süidid jm, said alguse sel viljakal perioodil. Aastal 1938 võitis Ellerite õpilane, pianist Heljo Sepp klaverikonkursil Londonis esimese auhinna.
Aastal 1940 asusid Ellerid Tallinnasse, tööle sealse konservatooriumi juurde. Elukoha muudatus ühtus saatuslike juunipäevadega, mil EV hävitati. Sellest ajastust leidub raamatus mõtlemapanev foto. Naerul nägudega, ilmse vaimustusega, marsivad Tallinnas eesti mehed paraadil, kandes loosungit “Nõuame Eesti astumist Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liitu!” See oli riigipöörde algpäevadel, kui sundi veel polnud – niisiis vabatahtlik demonstratsioon.
1941. a suvel alanud sõda kujunes Elleritele traagiliseks. Kuna Anna oli juudi päritoluga, siis kutsus SS-politsei neid juunis 1942 ülekuulamisele. Ellerid pidasid aru, kas püüda ennast peita, kuid viimaks mindi siiski. Tagasi ei tulnud Anna kunagi. Eller oli kaua aega meeleheitel. Nagu hiljem selgus, mõrvati Anna mõni kuu hiljem. Kurvem on, et Anna reetmisel olevat mängus olnud ka ühe Elleri kolleegi käsi.
Heino Elleri uueks abikaasaks sai 1948. a. Ellu Meriva. Nad olid tutvunud juba Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, kuigi Ellu siirdus hiljem teisele alale. Tänu Ellu ennastsalgavale hoolitsusele taastus ajaga mitte ainult Elleri hingeline tasakaal, vaid ka füüsiline tervis. Elu oli aga raske. Kui esimeste nõukogude aastate peaprobleemiks olid sõjajärgsed raskused, siis 1948 algas repressioonilaine, mis oli sihitud eriliselt kultuurisfääri suunas. Kõiki valdas hirm, sest vähimgi vääratus võis tähendada Siberisse saatmist. Isegi Eller, kuigi absoluutselt apoliitiline ja huvitatud ainult muusikast, oli määratud väljasaatmisele. Muusikainimesed siiski võitlesid üksteise eest ja suutsid mõndagi päästa. Aga näiteks Riho Päts, Tuudur Vettik ja Alfred Karindi viibisid veel 1953 vangilaagrites. Alles Stalini surmaga muutus olukord ning aeglaselt taastati enam-vähem normaalne elu. Elleri viimastel aastakümnetel tunnustati tema elutööd koguni kõrgeimate autasudega. See pakkus Ellerile rahuldust peale pikki kannatusi. Siiski, iial ei kinnitanud ta ühtegi ordenit või linti rinda, nagu see oli punastel tegelastel kombeks.
Aastad 1953-70 olid meistrile viljakas tööperiood, mil sündisid mitmed suurteosed, nende hulgas 3. sümfoonia ja viies keelpillikvartett. Muusikapedagoogilist tegevust kroonisid õpilased nagu Boris Kõrver, Uno Naissoo, Valter Ojakäär, Alo Põldmäe, Arvo Pärt jt. Kõik nad meenutavad oma õpetajat suurima tänulikkusega. Muide, raamatu üheks huvitavaks illustratsiooniks on “Õpilaste puu”, kus “Heino Elleri” tüvest välja kasvanud oksad kannavad ta paljude õpilaste nimesid.
Heino Eller suri 16. juunil 1970, abikaasa Ellu aastal 1997.
Raul Pettai
