Vahel ma mõtlen, et mu isa saatusest rääkimata jätmisel on olnud mulle suurem mõju, kui oleks olnud kõigest avameelselt rääkimise korral.
Tuli aeg, kui tahtsin oma isa sõjaaegse kogemuse kohta rohkem teada saada ning tema minevikku paremini mõista. Minu esimene lühidokfilm Kallis Paul põhines tema noorusajal, neil vähestel dokumentidel ja teadmistel, mis mul siis olid. Üritasin ette kujutada tema noorusaega Eestis. Lõpetasin selle filmi kirjadega tema vanematelt, kes igatsesid teda näha sama palju nagu ka tema neid, samal ajal teades, et nad enam mitte kunagi ei kohtu.
Filmis Klassikaaslased 1943. aastast proovisin mõista ja visualiseerida seda, kuidas võis tunduda üksikisiku vaba tahte allasurumine – kui sa polnud mitte midagi muud kui vaid number ning sinu saatuse otsustas sünniaasta. See film on küll Eesti ajaloost, kuid see on samal ajal palju üldisema teemaga: kuidas inimesed taluvad oma saatust sõja ajal, kui vahel polegi valikut või valik on väga piiratud ning sul tuleb selle valiku tagajärgedega edasi elada.
Kui ma poleks leidnud oma isa paberite hulgast tema õpinguraamatut, siis poleks filmi Balti Ülikooli lugu sündinudki. Ma polnud midagi kuulnud Balti Ülikoolist ning isegi Balti riikidest huvitatud inimesed ei maininud seda mitte kunagi. Kui ma Balti Ülikoolist teada sain, oli see nii intrigeeriv teema, et tahtsin sellega midagi peale hakata. (Pikemalt Eesti Elu 5. veebr. 2016 paberlehes)
Küsis Lea Kreinin
