Publik võttis Henri Christofer Aaviku dirigendidebüüdi vastu tulise aplausiga. Noore orkestrijuhi teekond ERSO ette on muljetavaldav. Juba varases nooruses osales ta legendaarse Jorma Panula dirigeerimiskursustel Soomes. Õpingud jätkusid Weimaris ja Šveitsis. Praegu õpib ta Amsterdami ja Haagi muusikakõrgkoolide magistriprogrammis. Oluline verstapost Aavikule oli esikoht Jorma Panula nimelisel rahvusvahelisel dirigentide konkursil. Samaväärse saavutusega saab meil hiilata vaid ERSO praegune peadirigent Olari Elts.
Noorele dirigendile on aidanud tuult tiibadesse lähetada ka osalemine Järvide dirigentide meistrikursustel, kus tema juhendajaks oli Paavo Järvi. Sel sügisel valiti Henri Christofer Aavik Pärnu Linnaorkestri peadirigendiks. Selle orkestri koduks on Pärnu kontserdimaja, kus toimuvad ka Järvide rahvusvahelised meistrikursused dirigentidele. See on maailmas haruldane, et meistrikursustest osa võttev noor dirigent saab kohe esimesest tunnist alates teha tööd orkestriga. Mujal maailmas viiakse dirigentide meistrikursusi läbi pianistist kontsertmeistri abil ja alles kursuste lõppkontserdil saab noor dirigent orkestrit juhatada.
Ühesõnaga – Ozaki on noorema põlvkonna jaapanlaste tähtpianist ja tema Schumanni klaverikontserdi esitus oli lausa briljantselt täiuslik. Koosmäng meie orkestri ja dirigent Aavikuga oli ideaalilähedane.
Aavik oli oma debüütkontserdiks ERSOga valinud publiku jaoks hästi tuntud teosed: Mendelssohni avamängu „Hebriidid“, Mozarti Sümfoonia nr 36 („Linz“) ja jaapani pianisti jaoks Schumanni klaverikontserdi a-moll. Kohe esimestest taktidest oli tunda, et orkester on Aavikul kindlalt peos ja ta suudab oma muusikalisi ideid igati edasi anda. Kontserdi kulminatsiooniks oli Schumanni klaverikontsert, kus soleeris Münchenis tegutsev jaapani pianist Misora Ozaki. Tema kohta oli juba eelinfo muljetavaldav. Oma debüüdi koos orkestriga tegi Ozaki juba 12-aastaselt, esitades Saint-Saensi klaverikontserdi. 13-aastaselt andis ta oma esimese soolokontserdi Tokyos. Ta on võitnud mitmeid rahvusvahelisi konkursse ja esinenud koos tuntud orkestritega. Ühesõnaga – Ozaki on noorema põlvkonna jaapanlaste tähtpianist ja tema Schumanni klaverikontserdi esitus oli lausa briljantselt täiuslik. Koosmäng meie orkestri ja dirigent Aavikuga oli ideaalilähedane. Publikust kostsid braavohüüded ja aplaus ei tahtnud lõppeda. Võib-olla loodeti vargsi, et Ozaki mängib lisapalaks mõne jaapani helilooja klaveriteose. Paraku seda ei juhtunud – nii tuligi jääda romantilise Schumanni lainele.
Kui selle debüütkontserdi kohta midagi kriitilist öelda, siis küsiksin: miks polnud kavas ühtegi eesti helilooja teost? See peaks olema eesti dirigendile südameasjaks, et esitada eesti muusikat. Siin on dirigendid Järvid olnud heaks eeskujuks. Meenub Eduard Tubina 10. sümfoonia triumf Ameerikas Neeme Järvi käe all. Tubin oli isiklikult kohal ja käis kümnest kontserdist kolmel ka publikule kummardamas. Aasta oli siis 1981 ja ameeriklastel polnud veel aimugi, et on olemas niisugune fenomen nagu „eesti muusika“. Ometi oli publiku vastuvõtt tormiline – muusika rääkis ise enda eest.
