Matusedirektor Wayne Hamilton on töötanud oma ametis Newbigging’is alates 1972. aastast, ja alates 2014. aastast, kahe matusemaja ühinemisel praeguses asupaigas. Ta on tuttav väga paljudele eestlastele: tema on just see, kes on peresid ja leinajaid nende rasketel hetkedel aidanud, mida ju lähedase matuse planeerimine ja korraldamine on. Ta on aastakümnete jooksul korraldanud rohkearvuliselt nii suuri kui väiksemaid eestlaste matuseid, töötanud koos kõikide siinsete eesti kirikuõpetajate ja piiskoppidega ning mäletab huvitavaid detaile sellelt pikalt teelt. Tundes hästi eesti matusetraditsioone, on talle aja jooksul ka eesti kultuur laiemalt tuttavaks saanud.
Aastal 2015 andis Eesti peapiiskop Urmas Viilma Wayne Hamiltonile EELK koostöömedali pikaajalise usaldusväärse töö eest kohalike eestlaste matuste korraldamisel. Hr. Hamilton tunneb suurt uhkust selle tunnustuse üle, mille peapiiskop talle isiklikult Torontos Peetri koguduse aastapäeval üle andis.
Rääkides eestlaste matusetraditsioonidest varem ja tänapäeval märgib hr. Hamilton, et need on paljuski muutunud. Kui eestlased omal ajal Kanadasse saabusid, soovisid nad siin ka oma matusekombeid edasi viia, ja see saigi matusekorraldajate abiga teoks.
Mis on siis eestlaste matusetraditsioonides muutunud? Vanasti oli näiteks väga tähtsal kohal Eestis kombeks olnud lahkunu kirstupaneku tseremoonia, mis toimus õhtu enne matuseid. Seega toimus lahkunu viimsele teele saatmisel kokku kolm tseremooniat: kirstupanek, järgmisel päeval toimuv kiriklik teenistus ning kolmas osa kalmistul. Vanu traditsioone austatakse tänaseni, aga elu on edasi läinud ning kombed muutunud nii Eestis kui siinsete eestlaste hulgas. Tänapäeval on inimestel ka rohkem kiire, kaugused on suuremad ja nüüd eelistatakse sageli üht tseremooniat. Kirstupaneku tseremooniaid ei peeta enam ammu, ka matuseteenistuse eelsel õhtul matusemajas korraldatud lahkunuga hüvasti jätmisi enam alati ei toimu, seda saab teha tavaliselt tund enne matuseid. Aga alati tullakse vastu lähedaste soovidele ja ollakse iga detaili korraldamises väga paindlikud. Tuleb ette sedagi, et matuse korraldamise käigus plaanid muutuvad. On neid inimesi, kes eluajal oma viimset teekonda detailselt ette planeerivad, samuti neid, kes eluajal selle teemaga ei tegele.
Tänapäeval on läbi põimunud ka Eesti ja Kanada matusetraditsioonid, kuna perekondade liikmed on erinevate tagapõhjadega. Matusemaja töötajate ülesanne ongi erinevaid traditsioone kokku pannes ja inimeste soove arvestades korraldada just niisugune matus, nagu kadunu ise ja tema lähedased on soovinud.
Hr. Hamiltoni sõnul on tõusnud ka kremeerimise osakaal, mis on praegu umbes 60%, ja sageli eelistatakse viia kadunu tuhk kodumaale Eestisse.
Ja märgatav on see, et eestlased paistavad silma oma pikaealisusega — 100 aastat ja üle selle pole tänapäeval enam mingi haruldus.
Ringkäigul Humphrey Funeral Home A. W. Miles – Newbigging Chapel Limited majas paistab silma soe ja hubane atmosfäär. Maja pakub võimalusi nii suuremateks kui väiksemateks ärasaatmistseremooniateks ja mälestuskoosviibimisteks: on olemas kabel, külastusruumid ja mitu kaunis stiilis dekoreeritud ruumi teenistuse järgseteks vastuvõttudeks.
Et pakkuda hiljuti kaotuse läbi elanutele tuge, on olemas ka programm nimega Bereavement Services & Community Education — majas on raamatukogu, mis hõlmab lugemismaterjali mitmes kategoorias, lisaks pakutakse tugigruppe ning koolituse alast progammi, mis võimaldab kutsuda kõneleja surma ja matustega seotud teemadel.
Surma ja matustega seonduv pole kunagi kerge, seda nii emotsionaalse kui praktiliste asjaajamiste poole pealt. Sellel raskel ajal on matusemaja professionaalne töötajaskond peredele ja leinajatele alati toeks.
Austusest Eesti ja eestlaste vastu heiskas Humphrey Funeral Home A. W. Miles – Newbigging Chapel Limited Eesti Vabariigi aastapäeval Eesti lipu.
Kaire Tensuda, Toronto
FOTOD: Humphrey Funeral Home A.W. Miles – Newbigging Chapel Limited
