No ma siis lõingi ühe ästi targa raamatu lahti ja leitsin sealt sõnumi, et igaüks peab olema kunagi noor ja pole ültsegi tähtis, mis vanuses. No see kõlas nii kurjavaimu ilusti, et akkas kohe meeldima. Aga vat elu on mind nii karmiste koolitand, et lööd igas tarkuses kahtlema. Oled nigu peni, keda on nii tihti kondiga petetud, et perast enam ei peta lihaga kah. Kohe kukkusin seda kergelt saadud tarkust kriitiliselt analüisima.
No selle esimese otsaga ma olin nõus. Igaüks peab olema kunagi noor, kudas siis muidu. Aga et pole tähtis, mis vanuses? Oi, kuripatt, on ikke küll, kohe väga tähtis on. Noor ei tohi ültse olla vanuses, noor tuleb olla nooruses. Kohe keskis uus küsimus ülesse, et miks sina siis ei old?
Nojah, esiotsa sai oldud nii noor, et pold aega noor olla. Kõik aeg läks ootamise peale, kuna vanemaks saaks. Olid liiga noor, et viina visata, suitsu tõmmata, ehal käia, püssi lasta, mis elu see nisuke on? No siis tulid need ajad ikke kätte, aga ei mõist neid nautida. Arvasid, et kestavad igavesti. Ja siis tuli sõda, tulid igasugu võerad väed ja võimud ja varastasid su nooruse sootumaks ära. Kui kõik mööda sai, olid äkki vana inime, kuigi passi perra seda veel lausa ütelda ei saand.
Nüid on aega noor olla küll ja saad aru kah, kui ilus see noorus on. Aga mis sest noorusest kasu, kui ta on puha noorte inimeste peale ära raisatud ja sulle pole midagi jäetud. Ei aita midagi, tuleb uus analüis teha. Ja teatsa, mis selle analüüsi tulemus on? Tuleb välja, et selle tarkuse esimene ots on kah vale, vähemalt sinu seisukohast. Igaüks peab kunagi noor olema küll, aga sina pole kunagi igaüks old, oled alati old Karla.
Kargu Karla
