Seal õpitakse, kuidas saada hoogu kirjutamiseks ja ületada takistusi, mille juured võivad peituda kaugel minevikus; kuidas uurida oma pere ajalugu ning leida erinevate väljendusvormide seast just enese jaoks sobiv.
Huvitava tähelepanekuna tuleks ka ära märkida, et kõik osalejatest olid naised.
Sel kolmapäeval kell 1 pl on Tartu College’isse kogunenud grupp kirjutamishuvilisi, kõigil neil erinev suhe ja kogemus kirjutamisega. Kes on igapäevane kirjutaja töö tõttu, kes on harjunud koostama tööalaseid, akadeemilisi tekste, kes on tegelenud elulugude kirjutamisega, kellele meeldib blogida – kõiki seob ühine huvi ja soov midagi uut õppida omaenese loomingulisel teekonnal. Huvitav on ka see, et koosolnute vanus varieerub noortest täiskasvanutest kuni nendeni, kes sündinud esimese Eesti Vabariigi ajal; on neid, kes sündinud ja kasvanud Kanadas põgenikest vanemate peredes ja kes alles kooli minnes õppisid ära inglise keele; samuti neid, kes sündinud ja kasvanud Eestis ning jõudnud Kanadasse täiskasvanueas, kas töö tõttu või isiklikel põhjustel. Huvitava tähelepanekuna tuleks ka ära märkida, et kõik osalejatest olid naised. Ei sooviks teha üldistusi, et kirjutamine on rohkem meeltmööda tegevus just naiste jaoks, kuid sel päeval see nii just oli.
Dr. Anne Remmel tutvustas sissejuhatuses töötubade kodukorda: tegemist on interaktiivse suhtlemisega, mitte temapoolse loenguga. Esimeseks ülesandeks oli kiir-intervjuu enda kõrval istuva partneriga, otsides vastuseid küsimustele: mis sorti loovusega kaasosaleja tegeleb, mis on tema lemmikvorm loomingulisel teel ja mida soovib ta kolmes töötoas omandada. Seejärel sai iga osaleja tutvustada oma kõrvalistujat just neid kriteeriume arvestades.
Järgnevalt oli juttu töötubade reeglitest: privaatsusest, tagasisidest ja omavahelisest respektist. Kõik, mis kuuleme töötubades, siia ka jääb, kinnitas Anne, lisades, et isiklikud detailid on vägagi teretulnud, kellel on mugav neid teistega jagada. Ja ei pea muretsema, et teised osalejad neid oma sõpruskonnas või mujal jagavad.
Anne kõneles loovuse printsiipidest, samuti põhjustest, miks paljud inimesed pole väljendanud end loominguliselt nii nagu tahaksid. Kusjuures, aja puudus pole siin mingi vabandus – kõigil meil on täpselt samuti 24 tundi ööpäevas, iseasi kuidas keegi seda kasutab. Põhjused, miks inimesed pole näiteks kirjutanud, võivad olla erinevad: perfektsionism, aga ka kartus võimaliku kriitika ees, mida on võibolla varasemalt, ka lapsepõlves kogetud.
Need kaks tundi on nagu üks distsipliin, mis annab loovusele teised raamid, rääkis Anne, kinnitades, et seda tuleb teha just järjekindlalt iga päev.
Endast rääkides rõhutas Anne, et tuleb kirjutada iga päev. Tema hommikud algavad kell 5 ja esimesed kaks tundi kuni kella 7-ni pühendab ta just oma loovusele, kus ta kas kirjutab või maalib. Praegu rohkem just maalib, sest tema raamat on hiljuti valminud ja ootab publitseerimist. Need kaks tundi on nagu üks distsipliin, mis annab loovusele teised raamid, rääkis Anne, kinnitades, et seda tuleb teha just järjekindlalt iga päev. Isegi kassid teavad ja aktsepteerivad seda, et nüüd on loominguline aeg, kui uks on kinni, mis hiljem jälle avaneb.
Anne andis koosolijatele ka teada, mis vahe on elulool ja memuaaril. Samuti, kui oluline on uurimine – näiteks sai ta aastakümneid tagasi tänu suguvõsa uuringule teada oma isapoolsest perekonnast, kellega nüüd väga tihti kohtub.
Anne enese teema on olnud kahe kultuuri vahel elamine, nagu ka võibolla mitmed töötoas osalejad sarnasust tundsid. Sündinud Kanadas Eesti põgenikest vanemate peres, kus valmistati eesti toitu ja suheldi peamiselt eestlastega, ja kus kooli minnes tuli kiiresti omandada kohalik inglise keel. Kui abielludes kanadalasega ning oma edukale karjäärile keskendudes jäi Anne mitmeks aastakümneks eemale eestlusest, aga tuli selle juurde tagasi, võttes juhtrolli mitmetes eesti organisatsioonides. Praegu on Anne korp! Amicitia esinaine, millisel positsioonil oli ta ka 15 aastat tagasi; samuti aktiivne liige eestlaste kunsti- ja kultuuriringkondades.
Nii palus ta järgneva ülesandena kõigil töötoas osalenuil kujutada ette end viieaastasena oma esimeses kodus, ühes toas, ja kirjeldada enda ümbrust ja detaile.
Kirjutajal peaks olema sisemine kõne oma loomingu suhtes, rääkis Anne, ja sügav mõte, millega tal on emotsionaalne kontakt. Nii palus ta järgneva ülesandena kõigil töötoas osalenuil kujutada ette end viieaastasena oma esimeses kodus, ühes toas, ja kirjeldada enda ümbrust ja detaile. Kümme minutit kirjutamist, ja need, kes soovisid, said jagada ka teistega neid mälestusi, tuues ka kaasklubilisi oma lapsepõlve maailma, kuhu kuulus nii Eesti kui Kanada.
Järgneva nädala ülesandeks andis Anne kõigile kirjutada iga päev 1-2 lehekülge – ja laiemalt, anda endale üks kingitus iga nädal, hoolitsedes enese kui kirjaniku/kunstniku eest, avades ennast inspiratsioonile. Jah, looming ei pruugi olla ainult kirjanduslik, vaid väljenduda ka kunstis.
„Leidke endas see väike laps, kes tahab mängida, ja viige ta välja mängima!“ soovitas Anne, andes loomingulise kodutöö järgmiseks nädalaks.
Kuna esimesele kohtumisele kogunes küllalt suur hulk huvilisi, siis oleks võimalik juurde võtta veel vaid 3 inimest. Kel on soov rühmaga liituda, võiks kirjutada piret.noorhani@vemu.ca. Kes ees, see mees!
