Festival avati traditsiooniliselt rongkäigu ja väikese etendusega. Siis järgnesid juba kontserdid suurtel ja väikestel lavadel. Vahepeal sai keha kinnitada toidualal. Sel aastal olid söögilauad maani laudlinade ja uhkete lillebukettidega. Toitu pakuti korduvkasutatavatest nõudest – ikka selleks, et prügi oleks vähem ja meie elukeskkond säiliks. Külastajaid julgustati oma veepudeleid kaasa võtma – neid sai kohapeal tasuta täita.
Kõige suuremal laval, laululaval toimunud rahvarohkeim kontsert oli ansamblil Puuluup – seda kuulas umbes kaheksa tuhat inimest. Palju elevust põhjustas see, et Marko Veissonil oli samal päeval 50. juubel. Juubilar heitis end rahvamassi ja „surfas“ oma fännide kätel. Palju kuulajaid meelitas kohale ka Setod. Jalmar Vabarna vehkis laval ülemsootska sauaga ning karismaatiline folkbänd pani rahva ühes taktis hüppama. Allakirjutanu pettumuseks ei kõlanud Duo Ruut³ (täiendatud koosseisus) laululaval üldsegi nii hästi – duo üheks tugevuseks on olnud eksperimentaalsed kõlad ja armas intiimsus, mis suurel laval teiste pillide vahele kuidagi ära kadus. Samas on muidugi tore, et proovitakse midagi uut.
Fotogalerii
Fotod: Lea Kreinin
Uudsus ja eri muusikastiilide kokkusegamine on festivalile alati omane olnud. Rahvale pakutakse kaasaelamist hard rokist ja pungist kuni elektroonilise tantsumuusikani. Traditsiooniks on saanud öised Oopuse reivid. Samas on esindatud ka arhailine regilaul.
See küla koosnes telkidest, kus igaühes mängiti mingit pilli – karmoškat, kannelt, viiulit. Pärandialal tegutsesid aga käsitöömeistrid. Nendelt võis õppida traditsioonilisi käsitöö tehnikaid või ka lasta endale sepistada näiteks õnnenaela.
Sel aastal jättis allakirjutanule kõige sügavama mulje ansambel Keelepeksjad. Eesti parima jazzkitarristi Jaak Sooääre juhtimisel mängitakse hoogsat ja improvisatsioonilist pärimusmuusikat roki, jazzi, punki ja funki võtmes. Ansambel sai ka pärimusmuusika auhinnagalal Etnokulp 2025 parima uue tulija preemia. Kaasakiskuva soolokavaga esines akordionist Kulno Malva. Meeldivaid üllatusi oli veelgi, näiteks noor ja särtsakas Trifoor, kelle debüüt juba eelmisel aastal pilku (õigemini kõrva) püüdis. Klassikalise, jazzi ja pärimusmuusika piire kompas Amy Laurenson – andekas noor pianist Shetlandi saartelt.
On tore, et festivalil mõeldakse ka neile, kes ei saa või ei soovi piletit osta. Rohelisel laval ja Sõprade Hoovis oli kokku 90 tasuta kontserti. Linna erinevates paikades toimus üle saja õpitoa. Populaarseimad olid pillimängu õpitoad Pillikülas. See küla koosnes telkidest, kus igaühes mängiti mingit pilli – karmoškat, kannelt, viiulit. Pärandialal tegutsesid aga käsitöömeistrid. Nendelt võis õppida traditsioonilisi käsitöö tehnikaid või ka lasta endale sepistada näiteks õnnenaela.
Festivali külastas nelja päeva jooksul 15.500 inimest. Mitteametlikel andmetel oli nende hulgas ka rohkem kui 20 Kanada eestlast. Allakirjutanul õnnestus neist mitmega ka vestelda. Oli tõelisi fänne, kes käivad siin igal aastal, aga ka neid, kes alles esimest korda tee Viljandisse leidsid. Tiina Hiis on Viljandi pärimusmuusika festivalil ka varem käinud, kuid nüüd oli ta koos oma perega kohal kogu festivali aja. Talle jättis kõige eredama mulje ansambel Kiiora. Tegelikult meeldis Tiinale kõik – festivali sujuv korraldus, südamlik õhkkond ja lapsesõbralikkus. Ka väike Oliver nautis koos vanemate ja vanavanematega festivalimelu ja muusikat.
Talvi Parming oli festivalil päris esimest korda. Talle oleks väga meeldinud olla Viljandi folgil juba üliõpilasena, kui oli veel energiat tundide viisi tantsida. Lemmikbändi on raske valida. Zetod on Talvile meeldinud juba alates Põlvas 2012. aastal toimunud Kagu-Eesti tantsupeost. Talvi oli siis rahvamassis kaasa laulmas ja tantsimas. Talle meeldisid festivalil just need esinejad, kelle muusikale sai kaasa tantsida. Talvi arvas, et peab kindlasti tagasi tulema, et rohkem häid bände avastada.
Maiki Müürsepa arvamus: „Olin sel aastal esimest korda Folgil ja juba väga ootan järgmist! Mul oli Folgi ajal raskusi valida, millistele kontsertidele minna. Kava oli nii tihedalt täis häid bände ja ma ei soovinud ühestki ilma jääda. Mul on eriliselt meeles Kiiora kontsert, kus kõik rahvas tantsima hakkas. Soovisin ka teha videot, aga kuna ma tantsisin terve aeg, siis ei saanud! Ka oli väga tore juhuslikult näha tuttavaid, keda ei plaaninud näha. Rahvas oli vahva, kõik said koos tantsida ja festivali nautida.“
Viljandi pärimusmuusika festivali külastas eelmise aastaga võrreldes küll pisut vähem inimesi, kuid see-eest oli nende hulgas rohkem noori. See on olnud korraldajate teadlik eesmärk. Juba 30. korda toimus ka Eesti Etno – rahvusvaheline pärimusmuusika õppelaager 18–30-aastastele noortele. „Selleks, et pärimus elaks, on vaja, et see oleks noorte jaoks köitev,“ ütles festivali pealik Ando Kiviberg. Ka mujalt tulnud külalised on alati olnud üllatunud, nähes festivalil nii palju noori inimesi. Lava ees tantsivad kõrvuti vanaema ja lapselaps. Sellist pilti ei näe just sageli.
Lühike lugu ei anna kahjuks edasi selle erakordse festivali kogu olemust. Nagu öeldakse, oma silm on kuningas. Järgmine Viljandi pärimusmuusika festival toimub 22.–25. juulil 2027. Soodsa hinnaga festivalipassi saate endale osta juba enne aastalõppu. Lisainfo viljandifolk.ee
Lea Kreinin
Viljandi
