Telli Menüü

Ikka rindel, ikka muutuseta

Kordame igal aastal 11. novembri tähtpäevaga tõde, et ajalugu mäletamata oleme sunnitud seda kordama. Nii paistab kahjuks tänapäevalgi.

Mälestuspäeva märgitakse vaikuses, leinaseisakuga, nüüd 105 aastat pärast Esimese maailmasõja viimast pauku. Aga sõjad Euroopas ja Lähis-Idas möllavad sellele vaatamata.

Isiklik ühendus on vähestel. Neil, kelle vanaisad, ehk isadki võtsid siis relva kätte on jubagi kõrges eas. Võime küsida, mida koolilaps teab sõjast, mida nimetati toona sõda kõigi sõdade lõpetamiseks. Sellisena läks ta ajalukku, paraku aga juba põlvkond hiljem lahvatas leeki sama tander, Euroopa. Kuna ei õpitud. Uut sõda kartes tegid poliitikud kõikjal järeleandmisi, lootes seda vältida. Milles kannatasid, nagu alati, kõige enam süütud. Naised ja lapsed, nagu tänagi.

Ent kas tänapäeva noored on olulist sõjavastast teost lugenud, selle põhjal loodud mängufilmi näinud?

Erich Maria Remarque sai aastal 1929 oma romaaniga „Läänerindel muutuseta“ peaaegu üleöö tuntuks. Ent kas tänapäeva noored on olulist sõjavastast teost lugenud, selle põhjal loodud mängufilmi näinud? Pealkirja ehk teavad. Aga peaks olema sundlugemine just neile noortele, kes arvutimängude tõttu arvavad, et teisi tohibki tappa.

Sõjad olid möödunud sajandi pärand. Korea, Vietnam, Afganistan, Lahesõda – need ainult kõige tuntumad. Paljudel on meeles protesti-, vastulaulud. Mida laulsid mitte ainult Bob Dylan, aga ka vähemtuntud pop/folk laulikud iirlane Chris de Burgh ja kanadalane Murray McLauchlan. Kes sündisid 30 aastat pärast verist ja julma sõda. Lõid Vietnami sõja ajal laule, mis kajavad tänagi kõrvus. De Burgh kirjutas armastuslaulu Passchendaele’i lahingusse mineva sõduri kohta, kes aimas enese surma. Lahing lõppes täpselt 106 aastat tagasi Lääne-Flandrias, 10. novembril 1917.a. Sõja üks ohvriterohkemaid lahinguid. Kokku sai surma või haavata üle 200 000 sõduri. Milleks? De Burghi rindemees lootis, et vähemalt ta kirjas kallimale olevad tunded jäävad ellu.

Lauljale oli iga sõda lõppenud, pole mäng. Kas keegi kuulis?

McLauchlan kirjutas samal ajal laulu Prantsusmaal roostes okastraatide ja lagunevate betoonpunkrite vahel mängivatest lastest. Lauljale oli iga sõda lõppenud, pole mäng. Kas keegi kuulis? Megalomaanid ja terroristid küll mitte.

Paljud laulud tuletavad meelde toimunut, aga ei hoia ära tänast. Süütute, haiglate, linnade pommitamisega, just nõnda viidi viimane globaalne sõda lõpuni. Dresden, Hiroshima, Nagasaki. Võitjate südametunnistusel. Milleks ometi pole inimkond õppinud, et viha ja vaen, sõda ei lahenda midagi? Mõistaksime teisi rahus ja relvadeta, mängudeta. Et mälestuspäev tähendaks enamat kui vaikust, mooniõis rinnas.

Loe edasi