Iga viies eestlane elab praegu väljaspool Eestit. See on olnud oluline läbi ajaloo ning Vabamu uus näitus ,,Ilmaküla eestlased“ soovib seda tunnustada.
Näitus keskendub Eestist pärit inimeste migratsiooni ja hajala-eestlaseks jäämise loole alates 19. sajandi keskpaigast kuni tänapäevani. Näitus on avatud kuni 2028. a jaanuarini.
Pea 200 inimest on jaganud meiega enda või oma lähedase lugu välismaal elamisest, olgu see siis vabatahtlik või sunnitud ränne. Kanadast on jõudnud meieni mitmed lood, aga praegu jagame Linda Erika Kääramehe lugu.
21. veebruaril 1918 Narvas sündinud Linda Erika Aur pidi 1944. aastal Eestist lahkuma, sest tegi ühe pilkeloo Stalini kohta. Koos paari tuttavaga oli ta ka Stalini büsti kõnniteele puruks visanud ja käinud Reaalkooli juurest ära viidud Vabadussõja mälestussammast Reaalipoissi sadama vanametallihunnikust ära toomas ning oma kohale tagasi panemas.
1944. aastal lahkus Linda koos taganevate saksa sõduritega. Ilmselt 1946. a liikus Linda Erika Saksamaalt edasi Suurbritanniasse, nagu kinnitab Vabamu kogudes olev Linda Erika Heinastele väljastatud reisi- ja tervisedokument aastast 1946, kus tema sünnidaatumiks on kirjutatud küll 21.02.1921.
Linda ise nentis, et elu põgenikuna polnud sugugi kerge ning hoolimata Eestis omandatud elukutsest pidas ta elus palju erinevaid ameteid, töötades nii ettekandja, massööri kui ka medõena.
1953. aastal väljastas Suurbritannia Linda Erikale viisa sõiduks Kanadasse, Torontosse, et töötada seal müügiesindajana. 1969. aastal sai ta Kanada kodakondsuse. Samal aastal abiellus ta Torontos Hiiumaalt pärit Alfred Kääramees II-ga. Linda Erika tuli tagasi kodumaale 2016. aasta juunis õe lapselapse kutsel, kes õppis Kanadas ülikoolis.
Näitusel on eksponeeritud ka Linda Erika rahvariided, mis ta endale ise 17-aastaselt tikkis ning Eestist põgenedes kaasa võttis. Koos Lindaga jõudsid rahvariided lõpuks Eestisse tagasi ning tema pärijad annetasid need pärast tema surma 2022. aastal Vabamu kogudesse.
Kanadaga seotud lugusid on Vabamuga jaganud paljud Kanadasse põgenenud, seal elanud või juba seal sündinud eestlased, nende seas Arved Viirlaid (1922-2015), Eerik Heine (1919-2008), Joann Saarniit (1909-1984), Juta Kitching-Kõvamees (1935-2025), Konstantin Ool (1914-1980), Kristi Vuht Allpere (1943), Tõnis Nõmmik (1933), Roman Toi (1916-2018), Riina Kindlam (1969), jpt.
Arved Viirlaid kolis 1953. aastal Kanadasse, kus elas elu lõpuni. Esialgu töötas ta Torontos trükikojas Estoprint, hiljem oli selle kaasomanik. Viirlaid oli pikka aega Eesti PEN-klubi esimees. Samuti kuulus ta aastast 1950 Välismaisesse Eesti Kirjanike Liitu ning oli Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu, Eestlaste Kesknõukogu Kanadas ja Eesti Ohvitseride Kogu Kanadas liige. 1997. aastal autasustas president Lennart Meri teda Riigivapi III klassi ordeniga, ent Viirlaid loobus sellest.
Joann Saarniit emigreerus 1948. aastal Rootsist ühena 350 reisijast Walnuti põgenikelaeval Kanadasse Halifaxi. Ta töötas Torontos reklaamifirma osakonnajuhatajana ning pidas oma maali- ja rakenduskunstistuudiot. 1962. aastal toimus Torontos Punase Risti abiga esimese eestlasena tema isikunäitus ning järgmisel aastal andis kunsti- ja kirjanduskriitik ning kunstnik Harri Asi välja tema loomingut tutvustava lühimonograafia. Ta korraldas esimese püsikunstikogu Toronto Eesti Majja ja ta oli tegev Toronto Eesti Maja kultuuritoimkonnas.
Juta Kitching-Kõvamehe pere maabus 1951. aastal Halifaxi. Juta sukeldus Kanadas kiiresti hariduse omandamise tänuväärsele teele ja õpetas peagi juba teisi, aga jätkas Vancouveris eestluse vaimu ja eesti keele hoidmist. Pikki aastaid oli ta Eesti Kultuuriühingu esimees.
1955. aastast elas Nõmmikute pere Kanadas. Kanadas lõpetas Tõnis ka kaitseväe kaplanite kursused ning sai hiljem leitnandiks ja kapteniks. Aastatel 1998–2006 oli ta Eesti Kaitseväe peakaplan. Ta ülendati 1998. aastal majoriks, 1999. aastal kolonelleitnandiks ja 2003. aastal koloneliks. Ta on tegelenud Eesti ja väliseesti kirikute koostööga, pälvinud Kotkaristi IV klassi aumärgi, Kaitseväe teenetemärgi, mälestusmedali ,,10 aastat taastatud kaitseväge“ ja palju muid autasusid. Viimase jutluse vaimulikuna pidas ta 90-aastaselt 7. aprillil 2024 Tallinna Jaani kirikus.
1949. aastal siirdus Roman Toi Saksamaalt Kanadasse, kus oli Välis-Eesti kooriliikumise hing, Toronto konservatooriumi õppejõud ning mitmete Välis-Eesti kooride juht. Ta on lõpetanud Chicago ülikooli konservatooriumi, Toronto kuningliku konservatooriumi, Šveitsis Montreaux’s asuva Institute for Advanced Musical Studies ja Toronto ülikooli.
Riina Kindlami vanemad sündisid Eestis ja põgenesid väikeste lastena 1944. Põgeneti paatidega üle tormise mere Rootsi, sõit oli kohutav ning oma elu kaotasid merel isa tädi ja tema poeg. Pärast 5-7 aastat Rootsis hakati liikuma Kanadasse, kuhu mitmed pereliikmed ei tahtnud minna, kuid sugulased olid ees ja kutsusid.
Riina vanemad kohtusid suures Toronto eesti kogukonnas ja Riina sündis seal aastal 1969. Torontos elas ta kanada ja eesti kaksikelu, sest köitvaid eesti tegevusi ja armsaid sõpru oli rohkelt. Esmakordselt kolis ta Tallinna aastal 1995 ja nüüdseks on siin elanud pea 25 aastat. Tema lapsed on omakorda Eestis sündinud, kuid igal suvel käiakse Kanadas külas oma sugulastel ja teistel eestlastel.
Vabamu ootab teie lugusid
Igaüks saab jagada meiega oma lugu ja anda oma panuse näitusele. Teie lugusid (võimalusel) koos fotoga ootame aadressil ede@vabamu.ee. Ede Schank Tamkivi on Noorte Vabamu tootejuht ja üks näituse kuraatoritest, kes kureeris näituse osa, mis räägib Teise maailmasõja ja okupatsioonide aegsetest küüditamistest ja suurest põgenemisest ning Eesti identiteedi ja omariikluse hoidmisest paguluses. Lugu võib olla eesti või inglise keeles ja maksimaalselt 100 sõna.
Kõik lood jõuavad näitusel olevale interaktiivsele maailmakaardile, kust kõik külastajad saavad neid lugeda.
Vabamu tegevusi ja missiooni harida, innustada ning kaasata inimesi mõtlema lähimineviku ja vabaduse hapruse üle saab toetada EERO Canada kaudu. Tehtud annetuse eest saab tulumaksu tõendi.
