Telli Menüü

Ilmar Heinsoo kutsumus – olla eeskätt eestlane

7. septembril lahkus meie hulgast Eesti Vabariigi endine aupeakonsul Kanadas Ilmar Heinsoo, kelle panust siinse eesti ühiskonna ellu on võimatu mõõta ja hinnata, sest see on olnud nii tohutult suur. Oma sõbralikkuse, väärikuse, soliidsuse ja pühendumusega esindas ta diplomaadina parimal viisil meie riiki aastatel 1971-1991. See polnud sugugi lihtne, sest hr Heinsoo polnud ju tavaline oma riiki esindav diplomaat; okupeeritud Eesti ei kuulunud ju kuni aastani 1991 isegi mitte iseseisvate riikide nimistusse.
Ilmar Heinsoo

Nagu praegune EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat kunagi ütles, tuli Ilmar Heinsool piltlikult “diplomaatilisel köiel kõndida”, kuid ta ei loobunud kunagi võitlusest Eesti iseseisvuse eest. Ta polnud mitte Eesti NSV, vaid vaba Eesti Vabariigi diplomaat, hoides põlemas järjepidevuse tuld ka kõige lootusetumal ajal. See ärritas muidugi nõukogude okupatsioonivõimu esindajaid ja KGB-d. Ometi ei lasknud ta sellest end häirida. Tema kabineti uks oli alati avatud abi ja nõuannet vajavatele rahvuskaaslastele ja külalistele. Rõõm tõdeda, et ta aastatepikkune töö kandis vilja.

Teenides leiba kindlustusfirma Heinsoo Insurance Brokers Ltd omanikuna ja olles aupeakonsul, oli tema kutsumuseks eelkõige olla eestlane. Kes jõuaks loetleda kõiki üritusi ja võimalusi, kus Ilmar Heinsoo Eesti okupatsiooniaastatel osales ja esines, rõhutades alati oma kodumaa ränka olukorda. Kahjuks ei teadnud sellest kuigi palju tema Eestis elavad rahvuskaaslased. Ta oli mees, kes pidas kalliks vabaduseaateid olgu siis soomepoisina või Eesti aupeakonsulina. Ta oli täielikult eestlusele pühendunud. Tema keeleteoskus, lahkus, huumorimeel ja suurepärane suhtlemisvõime hõlbustasid sõprussidemete loomist Kanada poliitikutega nii kohalikul, provintsi kui föderaalsel tasandil.

Kui 1980ndate aastate lõpul hakkasid puhuma lootusrikkad vabadusetuuled, tiivustas see Ilmar Heinsood veelgi intensiivsemalt tegutsema. See pühendumus nõudis muidugi lõivu ja aheldas ta ligi 13 aastaks ratastooli. Kuid isegi pikaajaline ränk haigus ei suutnud eemaldada ta silmadest erilist sära ja optimismi. Need, kes kohtusid temaga Ehatares, imestasid ikka ja jälle selle üle.

“Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõtte kaitsmisel jättis Ilmar Heinsoo vaieldamatult sügava ning jääva jälje Eesti ajalukku,” kirjutab Eesti välisminister oma järelehüüdes (vt tänases lehes lk 1). Nagu ühes Marie Underi luuletuses seisab: “Nad läinud on, kuid jäljed jäänud järel …”.
Ilmar Heinsoo üheks markantsemaks väljundiks Eestile ja eestlusele pühendumusest on kahtlemata siiani tegutsev Ilmar Heinsoo nimeline Õppefond, millele ta pani omal ajal aluse ja mille kasumist eraldatakse igal aastal stipendiumeid eestiainelisteks teaduslikeks uurimusteks ja õppetööks. Sellesse fondi kutsutakse panustama ka matuselillede asemel.

Täna langetame pea Ilmar Heinsoo ees, mehe ees, kelle elukutseks ja kutsumuseks oli olla esmajoones eestlane.
Puhka rahus!

Elle Puusaag

Loe edasi