Ainso alustab oma kroonikat sellega, et kirjeldab, mis oli BATUNi tekke katalüsaator. See oli 1965. a Leedu iseseisvuse taastamise komitee eestvõttel ad hoc rühma Balti aktivistide koostatud pöördumine ,,ÜRO südametunnistuse“ poole – ,,Baltic Appeal to the Conscience of the United Nations“. Avaldus pööras tähelepanu ,,Balti küsimusele“ – Eesti, Läti ja Leedu kestvale ebaseaduslikule okupeerimisele Nõukogude Liidu poolt. See oli mõeldud arutamiseks ÜRO peaassamblee ja dekoloniseerimise erikomitee päevakorras.
Teemat küll päevakorda ei võetud, kuid selle laialdaselt teatavaks saamise ja avalikkuse toetuse leidmise edulugu tähistas Balti iseseisvusvõitluses uue ajajärgu – Balti küsimuse püsivalt poliitiliselt elujõulisena hoidmise ja edasiviimise tähtsustamise etapi – teket.
Kasutades 1965. a kampaania edu, lõid aktivistid järgmisel aastal omaette vabaühenduse. Selle kaudu laiendati kampaaniat ja tõstatati korduvalt Nõukogude Liidu poolt Balti riikide okupeerimise küsimus ÜRO eri allorganite ees. Ühingut nimetati ,,Baltic Appeal to the United Nations“ (Balti apell ÜROle), mille lühendatud nimekujuna sai laialdaselt tuntuks BATUN.
BATUN oli osa Balti organisatsioonide ühisrindes, mis rääkis avalikkuses valjul häälel Eesti, Läti ja Leedu ebaseaduslikust okupeerimisest Nõukogude Liidu poolt. Rahvuslikud organisatsioonid nagu Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) ja Ameerika Lätlaste Assotsiatsioon (American Latvian Association, ALA) eksisteerisid koos ülebaltiliste ühendustega nagu Ühendatud Balti Ameerika Komitee (Baltic American National Committee, JBANC), Balti Ameerika Vabadusliiga (Baltic American Freedom League, BAFL) ja BATUN.
Kooseksisteerimine ei tähendanud alati tülivaba koosolemist, kuid seda ühe erandiga. Nii palju, kui mulle meenub, BATUN sai kõigi teiste ülebaltiliste ja rahvuslike ühendustega rahumeelselt läbi. Vahest oli selle üks põhjus, et BATUNi ainus eesmärk oli tõstatada Balti küsimus Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. Seda sihti teised organisatsioonid enamasti ei järginud, keskendades oma jõupingutused USA Kongressi liikmete, kohalike poliitikute ja ajakirjanduse mõjutamisele.
Seetõttu sellal, kui muud organisatsioonid teinekord võitlesid ka üksteisega nähtavuse pärast Kongressis lobitööd tehes ja Eestile, Lätile ja Leedule meediatähelepanu kogudes, oli BATUNil teine mängumaa ja temas ei nähtud võistlejat. ÜRO mõjutamist peeti üsna üksmeelselt BATUNi alaks. Ja selle tegevuse dokumenteerimine on Ainso raamatu eriline tugevus.
Kronoloogiline kogumik ,,The Story of BATUN“ on tänuväärne lisandus selle perioodi ajalookirjanduse hõredal riiulil. See on teretulnud mäluvärskendaja neile, kes selles ise kaasa lõid, kui ka huviga loetav ajalooürik neile, kes ei löönud. Raamatus on avaldatud ulatuslik kogu ajaloolisi fotosid, sealne dokumendilisa on hindamatu väärtusega teabeallikas igaühele, kes huvitatud välisbaltlaste tegevusest kodumaa okupatsiooniaastail.
Ainso osutab raamatus, et see on tema ,,…aus katse mitte lasta ühe idealistlikult meelestatud Balti pagulasrühma tähtsal eluetapil unustusse vajuda. Möödunu mäletamine võib tulevikku vaadates ajendada teisigi võitlema õigluse nimel mis tahes alal ja määral.“ Ainso katse on kiiduväärselt õnnestunud.
Sirje Okas Ainso ise oli aktiivne BATUNi tegevusest osavõtja. Selle käigus kohtus ta ka oma abikaasa Heino Ainsoga, kes oli neli korda valitud BATUNi presidendiks.
Raamatut saab tellida Sirje Okas Ainso käest e-postiaadressil Siriainso@aol.com. Selle hind on 39, koos postikuluga USAs 45 dollarit.
Jaak Treiman
