Täiesti tavaline Eesti mees
Intan ise ütleb, et tegelikult on ta üks täiesti tavaline eesti mees. Tallinnas 1974. a sündinud ja seal ka kasvanud, peres vanim laps – lisaks kaks nooremat venda. Intan räägib: „Praeguseks on mul endal juba kolm tütart, vanim 17, keskmine on 13 ja noorim 8. Töötan kasiinos diileri ehk krupjeena juba viimased 12 aastat. Sattusin selle ameti peale täiesti juhuslikult ehk siis mitme kokkulangevuse ja juhuste jada tulemusena. Nii läks ka töö tõttu nii, et sain esimeseks eestlaseks, kes rekordi tõttu oma näopildiga Guinnessi rekordite raamatusse sai, 2007. a omasse – kui kõige kauem ehk 48 tundi järjest mängulauas ruletti mänginud krupjee.
Et mulle meeldib tegutseda, kirjutasin mõni aeg tagasi mälumänguraamatu, kus on tuhat küsimust ja vastust Euroopa kohta. Kirjutasin, sest näiteks teles on kõik huvitavad mälumängusaated ära kadunud, aina üks vägivald ja seks ja verd muudkui lendab… Kirjutasin, et natukenegi omalt poolt seda kultuurilist tühimikku täita. Mulle endale on küll tarkusi meeldinud hankida – ega mul kodus suurt peale teatmeteoste olegi. Juba kooli ajal meeldisid mulle igasugused faktid, numbrid, nimed – matemaatika ja ajalugu olid mul väga head kogu aeg. Peale numbrite ja faktide meeldib mulle veel väga reisida, praeguseks olen ära käinud 37 riigis. 2006. aastal käisin näiteks ära Aafrika kõrgeima mäe otsas. Et elu oleks veelgi huvitavam, jooksin eelmisel aastal läbi täispika maratoni. Aga muidu olen tõepoolest täiesti tavaline mees.”
Intan kui Jõuluvana
Paljud lastekodulapsed on Intanit pikka aega teadnud mitte Intani, vaid Jõuluvanana, kes kord aastas külas käib. Viimasel ajal on nad siiski Intanit ka tundma saanud, kes niisama külas käib ja alati tulles kõiksugu huvitavaid ja vajalikke asju kaasa toob. Kuidas jõudis üks tavaline eesti mees heategevuseni?
Intani sõnul sai ta aru, et endast väetimaid on vaja toetada, läbi isikliku kogemuse: „Aastal 1990, olin siis 16, sattusin kukkumisel saadud seljavigastuse tagajärjel Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli. Seal ma tegin esimese tutvuse lastega, kel mingi füüsiline või vaimne puue. Seal ma õppisin nendest hoolima. Varem võis juhtuda, et vahid puudega inimesele tänaval järele ja itsitad ka veel. Ma sain aru, et nad on meist väetimad, keda ei pea küll haletsema, aga aitama ja toetama, kuidas ja mismoodi iganes võimalik.
Idee aidata suuremas mahus Jõuluvana-projektiga tuli mulle küll alles mõni aasta tagasi. Käsin 2008. a suvel Jaapanis Fudji mäel. See on jaapanlastel püha mägi ja just selle püha mäe otsas tundsin erilist energiat ja väge. Eestisse tagasi tulles olin endiselt energiat täis ja tahtmine midagi head teha oli suur. Siis see jõuluvana-mõte mulle pähe tuligi. Tegelikult olin ka varem natuke kätt proovinud, üle kümne aasta tagasi, oma suuremate tüdrukute laulu- ja tantsuringis. Tuli vist hästi välja see taadi-tegemine, igatahes mu oma lapsed ei tundnud ka mind ära. Tegelikult olen mõnikord töö juures kasiinos mõnel üritusel ka jõuluvana töö ära teinud. Nii et amet nagu võõras polnudki. Uurisin enne järele, kus jõuluvana üldse ei käi ja ägedaid kinke ei too, need lastekodud siis välja valisingi.
Nagu kolmes Tallinna lastekodus, käisin siis jõuluvana tegemas esimest korda ka Haapsalu lastekodu lastele ja mulle hakkasid nad seal nii hirmsasti meeldima! Kõigepealt läksid sisse mu kaks päkapikust abilist ja küsisid lastelt, kas jõuluvana on juba siin. Ja kui ma siis uksele koputasin, läks selline rõõmukiljumine lahti. Kes vähegi võimeline oli, jooksis vastu, kõik rippusid mul kaelas ja otsas. Esimese hooga ehmatasin ära, aga nüüd ma tean, et nad ongi nii vahetud ja siirad, nagu paljud terved lapsed pelgavad olla. Mulle jäid poolte laste nimed kohe meelde: et kes on Erte ja kes on Inna ja kes on Henriette ja nii edasi. Nüüd olengi käinud Haapsalus juba kolm aastat.”
Et Haapsalu lapsed nii südame külge kasvasid, oli aastatagune põlengutragöödia Intani jaoks täielik šokk: „Tormasin kohale esimesel võimalusel. Ma teadsin, et kümme last sai surma, ma ei teadnud, kes – aga nad kõik on ju mulle kallid. Iga laps, keda nägin, mul oli nii hea meel – elus! Kallistasin neid, endal pisarad silmas. Mõni laps ei saanud esialgu aru, kes see Intan on, kes neid nii hirmsasti kallistab. Nemad teadsid seni ju ainult nimetut Jõuluvana. Aga piisas sellest, et öeldi: Intan on lihtsalt sõber. Ja siis hakkas sõber Intan küll üksi, küll pere ja sõpradega suvel neil ka külas käima. Sest Jõuluvana seda ju suvel teha ei saanud…”
Kust tulevad kingid Jõuluvana kingikotti?
Jõuluvanad peavad oma kingid ju kusagilt saama. Intan räägib, mismoodi tema Jõuluvanana oma kingikotti on täitnud: „ Mul on oma töökohas kasiinos üle saja hea kolleegi, neid ma appi palusingi. Meil olid olemas laste nimekirjad, kus ka vanused ja puue kirjas. Iga töökaaslane valis siis ühe lapse, kellele just tema kingi teeb. Nii oma äranägemise järgi sai siis neid asju ostetud – aga mingeid teadmisi lapsest ühe või teise erivajaduse taga meil ju õieti polnud ja nii sai mõne kingiga sõna otseses mõttes ämbrisse astutud. Ehk siis kink oli lapsele liiga keeruline ja pisikene arvutimäng läks käiku haamrina… Järgmisel kahel aastal korjasin annetuste korras raha ja ostsin ise kõik kingid, sest mina neid lapsi nüüd juba tundsin. Oli see vast töö! Ma tegin mõlemal aastal kahele lastekodule kingid. Kokku 70-80 last. Kõik kingid kokku osta, pakkida, nimed peale – meil kodus magamistuba oli nagu suur jõuluvanakontor.”
Viimaste jõulude ajal võttis Intan asja veelgi suuremalt ette. „Laste kodu põles maha ja 10 last jättis elu. Lapsed kaotasid nii sõbrad kui enamik ka oma maise vara. Ja et lastele üks parim jõul teha, otsustasin: igaüks saab Jõuluvanalt täpselt seda, mida ta tahab, kui sellest Jõuluvanale ikka õigel ajal kirjutab. Tahtku keegi siis fotoaparaati või jalgratast – mida iganes. Leppisime lastekodu töötajatega kokku, et nad ikka suunavad neid soovimisel ka.
Ja et kogu asja finantseerida, mõtlesin välja ja tegin teoks CD plaadi, nimeks „Intani sõbrad laulavad Elvise laule”.
Elvise lood valisin seepärast, et olen suur Elvis Presley fänn juba aastast 1988. Isa kinkis mulle toona oma vana kassettmaki ja paar kassetti, kus oli teiste hulgas ka kolm Elvise lugu.
Ja sõbrad laulavad sellepärast, et ma ise kahjuks laulda ei oska, aga see-eest on mul palju häid sõpru, kes oskavad!
Kõik mu 22 sõpra, kes plaadil laulavad, tegid seda täiesti heategevuse korras ja tasuta. Enamik on tuntud lauljad nagu Ivo Linna ja Erich Krieger jne, kuid näiteks üks on mu alt naaber, kes töötab Viimsi koolis õpetajana, aga laulab ka väga hästi. Plaati ma ei müünud, vaid kinkisin neid inimestele, kes tahtsid minu Jõuluvana-projekti jaoks raha annetada. Vahet pole, kui palju – kes andis 2, kes 100 eurot. Üks inimene tõi laste jaoks riideid ja talvesaapaid ja mänguasju, sai ka kingiks plaadi vastu.”
Vahva pidu Haapsalus saigi teoks. Koos kõigi oodatud kinkidega. Üllatus oli ka varuks: lastele oli laulma tulnud Erich Krieger. Ja esimest korda sai Intan oma perega just Intanina jõulupeol ka ise kohal olla. Jõuluvanatöö tegid ära paar Jõuluvanadest sõpra ja päkapikku.
Aasta alguses läks Intan aga hoopis kolmeks kuuks Slovakkiasse Košicesse. „Töö on mul seal sama, ikka diilerina kasiinos. Aga kuna siin hiljuti avati uus kasiino ja kogu personal on algajad, siis ma lisaks diileritööle koolitan ka kohalikku personali. Töö on huvitav, slovakid on toredad ja ma olen väga rahul! Käisin Haapsalus üks päev enne ärasõitu külas. Jätsin kõigiga hüvasti ja ütlesin, et tulen varsti jälle,” on Intan veendunud, et oma väikesi sõpru ta ei unusta.
Ille Grün-Ots
