Saeveski juhtkonnale ehitatud suures elamus on poistel ülemvõim. Neid on tervelt pool tosinat. See poistekari on üldse üks igavene nuhtlus! Mu ema ütleb, et kui kuskil koerustükke tehakse, siis ma olevat küll esimene nende kambas, aga muidu ma neist suurt ei hooli. Ega nemad vist minustki!
Ja nüüd tahetakse jõulupildile mind panna nende jõmmide hulka ette ritta! Mu pühadetuju on jalamaid rikutud ning tõstan haleda kaebekisa. Lubatakse siis ometi mul ronida taharitta Volodja sülle. Volodja, dir. K. üle paarikümneaastane poeg on mu suur lemmik. Ta olevat Vene keisrinna ristipoeg. See mulle küll korda ei lähe. Mulle meelib ta igal juhul. Jõulutunne muutub otsekohe paremaks.
Olen küll pisike tüdrukutirts, aga mu teised paremad sõbrad on ka „vanad” inimesed, nagu Rannamõisa-Helmi ja Onni-Karla. Onni-Karla on muhe mees. Ta väike hütt saeveski kõrval on nagu muinasjutu varakamber, täis mulle tundmatuid esemeid. Ta onn oli saeveski suure tulekahju ajal tuld võtnud. Karla oli karjunud: „Tooge uks välja! Tooge uks välja!” Hull mis hull! Eks siis toodigi. Uks oli kahekihiline ja vahe oli raha täis!
Rannamõisa-Helmi on suure talu ilus peretütar ja minu hoidjaks siis, kui mu vanemad on jälle kuskile ära sõitnud. Helmi öeldakse olevat küll hoopis Onni-Karla tütar, aga see oleks ju minu meelest hoopis tore!
Jõuluõhtul viiakse meid saaniga Rannamõisa ja seal on mu sõbrad mõlemad koos. Minu tuju on aga vahepeal hoopis madalale langenud: ema ja isa sõitvat homme Kuressaarde kuskile suurele jõulupeole ja mind ei võetavat kaasa. Ülekohtu ülim tipp! Ema oli kodus juba oma musta sametkleidi välja laotanud. Mõni asi! Minul on ka must sametkleit ja pealegi veel valge pitskraega. Ei, need jõulud ei kõlba küll kuskile!
Rannamõisa suures kambris ununeb aga seegi pettumus. Helmi kannab mind läbi paksu lume sauna. Toas on suur ehitud jõulupuu. Jõulutoidud. Küünalde sära!
Onni-Karla kaob varsti kuskile. Kahju, et just selleks ajaks, kui jõuluvana tuleb. Sellel on kangesti Onni-Karla hääl, aga teda pole ju praegu siin. Jõuluvanalt saan suure nuku. Silmad käivad lahti ja kinni. Piuksub, kui kõhu peale vajutada. Verivorstide, kuuseokste ja küünalde uinutavas lõhnas vajun ema süles sügavasse jõuluunne.
Oli kord… Jälle on jõulud. Kui mitmendad juba? Ei ole enam enamikku neist kallitest. Ka saeveski, maja, Onni-Karla onn, sadamakai ja rööpad – kõik on maatasa. Puukilluke mu kirjutuslaual vaid meenutab lapsepõlve ja möödunut…
•••
Oli kord… …jõuluõhtu Rootsis.
Rong logiseb aeglaselt jõulutuledest valgustatud asulate vahel. Meil on homme ette nähtud etendus Göteborgis. Istume, Pagulasteatri rändnäitlejad Lensi Römmer, Edmar Kuus, Rein Andre ja mina, igaüks omaette kõvadel puupinkidel. Paremat põgeniku-seisus ei luba. Siin maal on vabadus, ent meie oleme sõnatult igaüks oma mõtetega seal, kus ehk vast ainult salaja juletakse Õnnistegija sündi tähistada.
Jõuame Göteborgi. Perroonil ootavad meid kolleegid Agnes Lepp ja Harri Kaasik. Neil on odav hotellgi meile ööpuhkuseks varutud. Siseneme oma tuppa. Suures voodis keset tuba magab purjus madrus õndsat und. Ühtegi teist vaba ruumi võõrastemajas ei ole. Isegi kahurimürsk ei ärataks vana merekaru. Oleme ju kristlased, väljas on kõva pakane ning pealegi on jõuluöö! Mehed kobivad kumbki kahele poole madrust ning meie Lensiga seame endid diivani pardale. Purjetame siis kõik koos jõulude randa! God jul!
•••
Jõululaupäev. Sydney. Austraalia.
Jõululaupäev? Peame endile seda vahetevahel meenutama, sest jõulumeeleolu kipub roheluses ja õitekülluses ununema.
Õhtul tõttame eesti jõulu-jumalateenistusele. Kuulame hardalt jõuluevangeeliumi. Koos laulame vanu tuntud jõululaule. Jõuluõhtu kaugel Kodu-Eestist ja kodust Kanadas, kuid siiski omade keskel.
Õnnistatud jõule meile ja teile!
•••
Jõulukokkutulek Ottawas.
Kanada Mitmekultuurilisuse Nõuandva Kogu seekordse konverentsi asukohaks on värskesse lumevaipa mattunud Kanada pealinn.
Läbi jõulutulede ilutulestiku liigub meie sõidukite rida nagu pikk must karavan lumevalges öös.
Vastuvõtt kindralkuberneri juures. Kõik on peoriietuses ja –meeleolus. Särav jõulupuu. Kõikjal ülikülluses värskeid lilli. Koguneme alguses ühes väikeses saalis. Siis juhitakse meid suurde peoruumi, kus meid ükshaaval tutvustatakse kindralkuberner Jules Léger'ile ja ta abikaasale. Jõuluhõrgutisi on serveeritud seinast seinani ulatuvatel laudadel. Kindralkuberneril on äsja olnud rabandus. Ta vasak käsi on jõuetu, kuid käesurve paremaga mehine ja tugev. Madame Légeriga oleme nagu omamoodi kaksikud, ainsatena mõlemad mustas ja valgete pärlitega. Tunneme end väga teretulnutena ja pererahva külalislahkus ning lihtne sõbralikkus jätavad väga meeldiva ja meeldejääva mulje. Merry Christmas! Joyeux Noël!
•••
Oli kord…
… üks väike tütarlaps, nimega Olga. Ta isa oli suure Venemaa kõikvõimas keiser, ta vennast sai Venemaa viimane tsaar. Olga kasvas üles Gatchina 900-ruumilises palees sadade teenijatega. Tulevik tundus helge. Ent saatus tahtis teisiti…
Jõulude ajale on juhtunud meie külaskäik Olga väiksesse majakesse Toronto lähistel.
Olga on nimekas maalikunstnik. Tema näituse puhul Toronto Eatoni suurkaubamaja kunstigaleriis oli reklaamilinik tõmmatud üle terve välisseina „The Grand Duchess Olga of Russia”.
Meile on suurvürstinna tema enese soovil siiski vaid lihtsalt Olga. Mu abikaasa töökoha tõttu on mitmed eestlased ja meiegi temaga juba varem tuttavad, aga seekordne külaskäik on eraviisiline ning veidi pidulikki. Väikeses elutoas on palju külalisi, tiitlite järgi otsustades kõik vanad vene aadlikud. Meil on aga veel eriline eesmärk. Tillukeses kõrvaltoas istub oma vana vaskvoodi serval Olga 84-aastane eestlannast truu teenijanna Emilie Tenso. Aastakümneid on ta oma pererahvaga ainult vene keeles lävinud, kuid meiega juttu ajades ei poeta ta kõnelusse ainsatki venekeelset sõna! Emilie on alati lugenud eesti lehti ja ajakirju ning on neid saanud aastaid ka Kanadas, mida talle tuttavad kaasmaalased Taanist on saatnud. Isegi suurvürstinna lastele on ta õpetanud pisut eesti keelt. – Emilie jutustab meile, kuidas Taani kuningakojas, kus nad eksiilis olid elanud, Kanadasse siirdumisel laevaruumi nappusel tekkis vajadus maha jätta kas Emilie vask-säng või Olga suur samovar. Ilma oma kalli magamisasemeta ei nõustunud Emilie Kanadasse tulema. Samovar jäeti maha!
Vesteldes suurvürstinnaga, kasutan võimalust teda Anna Andersoni kohta küsitleda. Olga on väga resoluutne: „Anastasia oli mu vennatütar ja ristilaps. Käisin Saksamaal Anna Andersoniga kokku saamas. Nii tõesti kui mina olen Olga, ei ole Anna Anderson Anastasia!”
Soovime kõigile häid jõulupühi! Kaks akvarelli meie peretoa seinal on Olga jõulukingitusena kauniks mälestuseks sellest omapärasest ajaloolisest naisest.
•••
Oli kord…
…emake, kes ilmale oli tulnud ühe uue aasta esimesel hommikul.
Oli hea, armas, paljukannatanud, ustuv ja armastav. Mu unustamatu memmeke.
Suikus igavesele unele Õnnistegija sünnipäeval, jõululaupäeval 1993.
•••
Oli kord…, on ja tuleb ja jääb. Mälestused jõuludest. Kodumaal ja võõrsil. Lapse-eas, keskpäeva päikesepaistes, videvikus ja vanuri-eas.
Jõululapse ja südamerahu meile kõigile!
