1944. a septembris põgenes pere — isa, ema, Eda ja tema noorem vend väikeses kalapaadis Rootsi. Pere asus ümber Kanadasse jaanuaris 1951. Kui Eda oli jõudnud Stockholmis poolteist aastat gümnaasiumis käia, lõpetas ta gümnaasiumi siiski Torontos. Ta omandas kõrghariduse Toronto Ülikoolis, algul BA (4-aastase bakalaureuse) kraadi, siis kaks magistrikraadi, neist esimene magister kunstiajaloos ning teine M.Phil kunstiajaloos (kraad, mis eeldas doktorieksameid ning on võrdne Eesti kandidaadikraadiga). Eesti Naisüliõpilaste Seltsiga liitus ta 1961. a, tema akadeemiline ema oli ENÜSi auvilistlane Maret Truuvert.
Nagu varsti juba mitmed Toronto eestlased, kes Eestis viljelevat kultuuri jälgisid ning toetasid, hakkas Eda firma „Progress Books“ kaudu tellima eestikeelseid raamatuid Eestist.
Eda on sageli rõhutanud eestikeelse raamatu olulist rolli oma elus, alates nooruspõlvest, mil tal oli 1950. aastatel kasutada isa ulatuslik raamatukogu ja isa sõbra, kirjastus Orto asutaja Andres Lauri kaudu kõik kirjastuse uued üllitised. Olles aktiivne gaidluses korraldas ta vanemgaididele kord kuus kirjandusõhtuid. Side Eestiga ning sealse kirjandusega algas varakult. Aastal 1962-63 tõi tema tollane mehevend Eestist August Sanga „Võileiva suudlusega“ ja Paul-Eerik Rummo „Tule sa ikka mu rõõmude juurde“, mis mõjusid Edale vapustavalt. Nagu varsti juba mitmed Toronto eestlased, kes Eestis viljelevat kultuuri jälgisid ning toetasid, hakkas Eda firma „Progress Books“ kaudu tellima eestikeelseid raamatuid Eestist.
Järgnevad aastad olid Toronto eestlaskonnale tormilised. Esimese Eestist tulnud turistigrupi jõudmine Torontosse süvendas veelahet nende vanema generatsiooni liikmete vahel, kes tunnistasid eesti kultuuri Eestis ning nende, kes pidasid seda kultuuri poliitiliselt kahtlaseks kui mitte lausa „punaseks“. Toimusid ka skandaalid kultuuriajakirja „Mana“ ümber, mis 1960. aastate alguses oli ka jõudnud Eestisse. „Mana“ esindajana Torontos sattus Edagi nende sündmuste keerisesse, säilitades kindlat meelt, huumorit ning loomingulisust, tegutsedes selle nimel, et Eestist tulevat kultuuri toetada. Peeti informaalseid küünlavalguses luuleõhtuid, kus loeti luuletusi anonüümselt, sageli tuli leiutada alternatiivseid teabe levitamise vahendeid, kuna Eestist külas olevate kirjanike ettekandeõhtuid boikoteeriti ning keelduti eestlaste ajalehes selliste sündmuste reklaamimisest. Eda aktiivne kultuuriline tegevus toimus samas ajajärgus kui õhtukursused ülikoolis ja kahe väikese tütre kasvatamine.
Aastal 1968 käis Eda esimest korda Eestis ning kohtus seal mitmete kunstnike ning kirjanikega, ka kunstiteadlastega. Järgnevatel aastatel arendas ta oma kontaktide võrgustikku ning toetust Eesti kultuuritegelastele. Kunstnikud andsid Edale kohvrisse kaasa oma taieseid, mille Eda läände tõi ning osalt ka müütas, et katta Eestist Torontosse külla tulnud kunstnike kulusid, nt nende reise New Yorki. Eda vahendustegevus nõudis jätkuvalt oskuslikku diplomaatiat, et võimalikult vältida nii tülisid kui ummikuid. Ta oli üks mitmeid aktiviste, kes enda mõtlemist mööda kasutasid VEKSAt tööriistana oma sihtide saavutamiseks: saada võimalikult palju teabe- ja kunstikirjandust läänest Eestisse ning kunstiteoseid ilma tolli vahelesegamiseta läände. Eda ja tema elukaaslase Lembit Sootsi kodu muutus omapäraseks külalislahkeks keskuseks eesti külalistele. Samaaegselt oli Eda aktiivne Metsaülikooli liikumises ning aitas korraldada 1970. aastatel salongiõhtuid Torontos noortele väliseestlastele, jätkates Aino ja Ants Sootsi algatust 1960. aastatest. Mõlemad tegevused lõid võimalusi teismeealistele noortele ning noortele täiskasvanutele jääda kontakti eesti kultuuriga ning seda võimalikult avaralt ning süvitsi tundma õppida.
Üheks oluliseks saavutuseks oli soomeugri mütoloogia sümpoosion 1981. a, mille patrooniks oli Soome konsul.
Oma tegevusest kaasaegses Kanada ühiskonnas nimetas Eda konsultandiametit USAs asuva Cremona Foundationile ning nentis, et Kanada ülikoolis ta kunstiajalooteemalisi loenguid ei pidanud, kuna see ei tasunud end ära. Niisiis jäi Eda oluliseks ressursiks vaba aeg ning oskused end majandada vabakutselisena. Kuna vastav katusorganisatsioon puudus, hakkas ta koostöös 1960. aastate lõpul asutatud Kirjandussõprade Seltsiga (Estonian Arts and Letters Society) korraldama ettekandeõhtuid ning näitusi Eestist tulnud külalistele. 1978. aastal sai teoks Concordia Klari, Peeter Ulase ja Vive Tolli ühine näitus Torontos. Üheks oluliseks saavutuseks oli soomeugri mütoloogia sümpoosion 1981. a, mille patrooniks oli Soome konsul. Eda ühiskondliku aktiivsuse hulka mahub kuuluvus Põhja-Ameerika Demokraatliku Foorumi (Altera) juhatusse ning pärast 1987. aastat Eesti Muinsuskaitse Seltsi Välisühingu juhatusse.
Kui küsida Edalt, mis teda naisõiguslusega ühendas, vastas ta, et ta on „õppinud südilt võitlema“, alustades oma haridusteest, mil temal kui naisel tuli kõrgharidus omandada omal kulul ning muude kohustuste kõrvalt, samas kui venna koolitamine oli vanemate õlul. Oma kaasaegses sootsiumis pani Eda tähele, et naistel tuli end paljudes eluvaldkondades kümme korda rohkem tõestada kui meestel. Sealjuures tõdes ta, et naistes enestes on tõkkeid, et nad on stereotüüpidesse sisse kasvanud nagu mehed. Ka Eestis ei jäänud Edale märkamata soostereotüübid (ka vaenulikkus mõiste „feminism“ ümber), naiste läbilöömisele tehtud suuremad tõkestused ning sotsiaalsete probleemide (alkoholism, perevägivald) ränk mõju naistele. Eda panus naisõiguslusele Eestis on seotud kolme algatusega: Naiste teemade projekt (Women’s Issues Project), mille kaudu 1997. a muretseti vahendeid laialdase inimõigusliku ning sooalase valgustusliku ja teadusliku tegevuse arendamiseks Eestis; Eesti Naisuurimuse- ja Teabekeskus, kus ta oli asutajaliige ning perioodiline teaduslik ajakiri „Ariadne lõng“, kus Eda oli koos Suzanne Stiver Lie’ga samuti asutajaliige aastatel 1999-2000. Nende kolme saavutuse puhul on olnud eriti oluline Eda algatusvõime, diplomaatlikud oskused ning suurepärane organiseerimisvõime ja kogemus.
1994. aastal teatati Edale, et Ontario provintsi kodakondsuse ministeerium oli otsustanud taasiseseisvunud Balti riike toetada ja oli juba andnud rahasummasid lätlastele ja leedulastele. Oodati eestlaste projekti. Eda algatusel saadi $15,000 CAD raamatuteks naisuurimiskeskusele Eestis, millele tuli lisaannetus (5000 CAD) Eesti Abistamiskomiteelt Kanadas. Naisküsimuste projekti (Women’s Issues Project) läbiviimiseks moodustas Eda väikese tugigrupi spetsialistidest mitmel erialal. Raamatud olid valitud akadeemilise naisteaduste (Women’s Studies) vajadusi ja metoodikat silmas pidades, pearõhk oli naisteaduste klassikal. Need raamatud moodustasid Eesti Naiste Uurimus- ja Teabekeskuse (ENUT) tuumraamatukogu Tallinna Ülikooli peahoones Narva maanteel ning neid on juba saanud kasutada mitu põlvkonda naisuurimushuvilisi üliõpilasi ning ühiskondlikke aktiviste Eestis. Raamatukogu olemasolu on seda tähtsam, et vaatamata mitmesugustele ettevõtmistele üle aastate ei ole Eestis üheski kõrgharidusasutuses nais-ja/või soouuringute akadeemilist eriala (ka mitte kõrvalerialana).
ENUT sai keskuseks tänu Norra saatkonna ja Põhja-Euroopa Ministrite Nõukogu rahadele ning keskus avati pidulikult veebruaris 1999. „Ariadne lõnga“ esimestes numbrites avaldas Eda omaenda kunstiteaduslikke uurimusi, mis keskendusid naiskunstnikele Tartu avangardistide sõpruskonnas. Kaja Kärneri tööd on illustreeritud Eda artiklites „Kaja Kärner kui abstraktsionist ja värvimeister” (Ariadne lõng 1-2, 2000, lk 81-83) ja „Okupeeritud Eesti kunstiajaloo periodiseerimise probleemid ja naiskunstnike osakaal: Valve Janov, Silvia Jõgever ja Kaja Kärner“ (Ariadne lõng II, 1-2, 20001, lk 74-83). Eda on 1997-1998 intervjueerinud Valve Janovit ning vahetanud kirju tema ja Silvia Jõgeveriga.
Tema uurimuslikud artiklid vääriksid kindlasti eraldi kogumikku. Samas kui ta ergutas teisi seda tegema, ei ole sugugi selge, kuivõrd Eda leidis aega kirjutada pikemalt oma mälestusi…
Niisiis on Eda elutöö täis sõlmitusi kunstiajaloo kui akadeemilise eriala, kultuurisuhtluse ning naisõigusliku selgitusöö vahel. Kuigi ta pidas lugematuid ettekandeid ja koosolekuid ning kirjutas nii oma eriala kui laiendatult naisuurimuse alal artikleid nii akadeemias kui väljaspool, ei ole kuskil korralikku loetelu tema curriculum vitae’st. Tema uurimuslikud artiklid vääriksid kindlasti eraldi kogumikku. Samas kui ta ergutas teisi seda tegema, ei ole sugugi selge, kuivõrd Eda leidis aega kirjutada pikemalt oma mälestusi (nagu Eda oma huumorimeelega on väheste sõpradega jaganud, alles on ta isiklik päevik Rootsis veedetud teismeaastatest). Loodetavasti leidub ka omaeluloolist materjali Eda isiklikus kirjapärandis.
Jääme puudust tundma Eda energiast, söakusest ning väsimatust töövaimust talle südamelähedaste projektide ning ettevõtmiste edendamisel, tema soojusest ning julgusest sõbra ning kaastöölisena. Eesti Naisüliõpilaste Seltsi vilistlasena jääb pikkadeks aastateks meelde Eda tugi ja võitlus haritud eesti naise nimel.
