Ehkki Indrek Tarand sai seekordsetel EP valimistel märksa vähem hääli kui eelmisel korral, veenas tema kui üksikkandidaadi teistkordne võit, aga ka mitmete teiste parteideväliste üksikkandidaatide (Tanel Talve jt) kümnete tuhandete häälte võitmine selles, et tegemist pole juhusliku või ajutise protestiga stagneerunud ja üha ebademokraatlikumaks muutunud erakonnasüsteemi vastu. Tegemist on valijate hulgas üha kasvava arusaamaga, et erakonnad ei esinda enam nende huve, mistõttu nad püüavad valimistel parteisid vältida või jätavad hoopis valimata, nagu seda tegi kaks kolmandikku valimisõiguslikest inimestest.
Minagi valisin EP valimistel esmakordselt parteidevälise üksikkandidaadi sellepärast, et ei saanud enam usaldada oma endist erakonda ega ühtki teist ka mitte. Tegin netis läbi europarlamendi hääletusmasina, mis jälgib saadikute erinevaid hääletusi viie aasta jooksul, ning valisin selle, kelle hääletustulemused vastasid kõige paremini minu veendumustele. Minu saadik saigi sellepärast tagasi valitud, et on vaba parteilistest minevikuvarjudest ning pooldab täpselt sellist Euroopa Liidu tulevikku, nagu mina seda ette kujutan: inimlikum, läbipaistvam, bürokraatiavabam, ühtsem neis asjus, mis on vältimatult vajalikud Euroopa Liidu tõhususe tugevdamiseks (julgeolek, energiapoliitika, rahandus) ja vabam neis asjus, mis peaksid jääma igal juhul liikmesriikide enda otsustada (sotsiaalpoliitika, haridus, kultuur). Pooldan Indrek Tarandi põhimõtet, et ühine rahapoliitika pole võimalik ilma ühise fiskaalpoliitikata. Pean seda mitte ainult Euroopa Liidu ellujäämise, vaid ka tema tulevase hea tervise pandiks.
Olen veendunud, et osa Indrek Tarandi edust seletub ka tema hea perekondliku maine ning päritoluga: isa endine peaminister, mõnusa ütlemisstiiliga ilmastikuteadlane Andres Tarand, ema populaarne raadiohääl ja emakeele auhinna laureaat Mari Tarand, vanaisa endine poliitvang ja luuletaja Helmut Tarand, onu legendaarne poeet Juhan Viiding/ Jüri Üdi, vend Kaarel Tarand oli kultuurilehe Sirp toimetaja ja on jätkuvalt teravmeelne kolumnist, kannab hoolt 21. sajandi Eesti rahvusliku suurehituse Eesti Rahva Muuseumi maine eest.
Indrek Tarandi fenomen on torganud muide silma ka Euroopa mastaabis: võrguvärava VoteWatch kasutajate abiga valiti just tema EP 7. koosseisu kõige euroopalikumaks parlamendisaadikuks. Indrek oli ainus Eesti EP saadik, kes söandas oma tulud ja kuluhüvitised avalikustada. Indrek tegi ettepaneku, et Venemaa jaoks ehitatud prantslaste Mistrali sõjalaevad võiks ära osta hoopis Euroopa Liit, kes peaks ometi ükskord hakkama ka vastutama Euroopa julgeoleku eest. Hakatuseks võiks kasutada neid laevu näiteks piraatluse vastaseks võitluseks, kui just idarindel kuumemaks ei lähe.
Äsja tuli uudis selle kohta, et prantsuse teletegija Yacine Kouhen on otsustanud luua Indrek Tarandi näite varal uue teleseriaali, mille tegevuspaigaks on Euroopa Parlament ning sisuks sealne töö, aga peamiselt inimestevahelised suhted, poliitika paradoksid ning võimuvõitlus. Seriaali vastu on huvi tundnud juba ka BBC, Netflix jt. Seriaali eeskujuks on üks minu ja president Obama ühiseid lemmikseriaale, ameeriklaste „House of Cards” (Kaardimaja), Washingtoni poliitikamaailma seriaal, mis eesotsas Kevin Spacey'ga maailma vallutas.
Ometi ei suutnud paljud eesti valimiste analüütikud tagantjärele mõista ega seletada ei Tarandi ega ka Yana Toomi valimisedu fenomeni. Nimelt üllatas paljusid Keskerakonna ridades viimasena kandideerinud skandaalne ajakirjanik Yana Toom, kes sai seekordsetel valimistel niivõrd enneolematu häältesaagi, millega võitis ja lõi isegi Edgar Savisaart.
Mind see ei üllatanud, nagu ei üllatanud kedagi, kes on jälginud Eesti vene ajakirjandust ja kes on kursis sealsete meeleoludega. Vene kodanik Yana Toom sai Edgar Savisaare ettepanekul Eesti kodakondsuse 2005. aastal eriliste teenete eest Eesti Vabariigis. Milles seisnesid Toomi erilised teened: „Ta on viimase 10 aasta jooksul olnud tegev mitmes integratsiooni ja Eesti maine tõstmisega seotud projektis venekeelse elanikkonna seas. Suuremad projektid olid artiklite sari «Estonskaja krugosvetka» (Eesti ümberilmareis), mis oli pühendatud Eesti ajaloolistele paikadele, ning noorte esseede konkurss «Kas olen venelane?», mille eesmärk oli selgitada, mil määral seovad kohalikud vene noored oma tulevikku Eestiga ja kellena nad ennast tunnevad. Esseede põhjal tegi Yana Toom mitu ettekannet erinevatel rahvusvahelistel seminaridel, samuti leidis see kajastust ka Venemaa telekanalites.” Nii seisab kirjas Riigi Teatajas.
Yana Toom ei pruugi meeldida eestlastele, kelle keelele ja rahvusele ta on avalikult ennustanud kadu, aga seda paremini meeldib ta venelastele, kelles ikka vindub kibedus oma keele kaotatud eelisseisundi pärast ning kes ei suuda mõista, et vene laste edukus Eesti ühiskonnas sõltub justnimelt sellest, kuivõrd hästi ja kiiresti nad omandavad kohaliku keele ja kultuuri. Yana Toom on vene valijale hästi tuttav pika staažiga ajakirjanik, paljulapseline ema, kes tunnetas hästi oma valijat, tegi sihtgrupile tõhusaima kampaania ja sai seetõttu Eesti esimeseks venelasest Europarlamendi saadikuks. Eks me näe, kuidas ja kellele Toom seal hakkab erilisi teeneid osutama.
Mis puutub Edgar Savisaaresse, siis tema tegi omakorda kõik selleks, et oma häältesaaki sel korral vähendada. Vene valijale kuulutas see peibutuspart mitu kuud, et tema Europarlamenti tegelikult ei lähe, ja tõsi ta on, mis tal olekski seal teha, kui ta kuuldavasti ei oska ühtki võõrkeelt peale vene keele. Eesti valija peletas ta aga eemale oma venemeelsete avaldustega Ukraina kriisi asjus. Nii et pole siin midagi üllatavat: Eesti EP valimiste tulemus tuli tegelikult just selline, nagu seda kodus küpsetati.
Tõeline ning halvim üllatus oli hoopis see, et kolmandiku Euroopa Parlamendi saadikukohtadest hõivavad järgmiseks viieks aastaks euroskeptikud ja mitut sorti äärmusparempoolsed parteid ning liikumised, kes ripsutavad tiiba Putiniga ja võivad muuta niigi nõrgavõitu ja otsustamatu Euroopa Liidu tuleviku veelgi heitlikumaks, äraarvamatumaks, et mitte öelda – ohtlikumaks.
Sirje Kiin
