Läbirääkimiste avaistungil, 15. detsembril 1919 esines Jaan Poska kui Eesti delegatsiooni juht eestikeelse kõnega. Järgnesid pingelised ja keerulised arutelud, sest Venemaa esialgsed nõudmised olid Eestile vastuvõtmatud.
Jaan Poska, kelle perekonna kodune keel oli olnud vene keel; kes tundis slaavi kultuuri ja oli üles kasvanud venemeelses õhkkonnas, oli sellest hoolimata tõeline eesti isamaalane. Küllap ta juba teadis, kuidas venelastega läbirääkimistel käituda. Tänu sellele hakkasid venelased pärast pikki vaidlusi tasapisi järele andma.
Riigipiiri küsimustes moodustati 2-liikmeline komisjon, kuhu kuulusid Jaan Poska ja Venemaa esindajana Adolf Joffe. Kahe mehe aruteludes jäid Jaan Poska võimed diplomaadi ja psühholoogina peale.
Pärast rahulepingule allakirjutamist ütles Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele: „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust.” Jaan Poska suri vaid paar kuud hiljem, 7. märtsil 1920. Ta oli oma elutöö teinud ja missiooni täitnud …
On meeldiv tõdeda, et Jaan Poska mälestust on Eestis mitmel viisil säilitatud ja jäädvustatud. On olemas Jaan Poska Mälestusfond. Tartus on tema nimeline gümnaasium, Tallinnas muuseum, lasteaed ja tänav. On ilmunud tema elu ja tegevust käsitlev raamat „Jaan Poska oma ja meie ajas”. Raamatu sissejuhatuses seisab, et Jaan Poska kui Tartu rahulepingu isa asetub Eesti rahvuse ja riigi olümposel neljandana Konstantin Pätsi, Jaan Tõnissoni ja kindral Johan Laidoneri kõrvale. Jaan Poska 150. sünniaastapäeval esilinastub tema tegevusele ja ta järeltulijatele pühendatud film ning Kadrioru pargis avatakse pronksi valatud Poska mälestusmärk.
Jaan Poska oli mees, kes tõi meie rahva sõjast välja. 30 aastat enne Tartu rahulepingu sõlmimist kirjutas ta ülikooli lõputöö teemal „Sõjaseisundist rahutegemiseni”. Napoleon on öelnud, et sõda on kerge alustada, aga raske lõpetada. See nõuab erilisi teadmisi, oskusi ja võimeid. Neid oli Jaan Poskal piisavalt. Ent kõige selle juures säilitas ta sisimas vilkuva sinimustvalge tulukese, mis juhatas teda Eesti tähtsaima paleuseni – meie riikliku iseolemiseni.
Elle Puusaag
