Nagu ikka järelehüüetes, alustati lahkunust endast, Common Sense'ist, kelle sünniaega keegi enam õieti ei tea ega mäletagi, kuna ta sünnitunnistus on kinni pitseeritud punase bürokraatia lindi ja pitseriga või koguni kadunud. Samas loetleti kadunukuse väärtuslikke teeneid ja elutarkusi. Näiteks seda, et meie teod kõnelevad valjemini kui sõnad; et raamatu üle ei saa otsustada üksnes selle kaante põhjal; kui miski tundub olevat liiga hea, et olla tõsi, siis küllap see polegi; et kangelaslikkuse parim osa on diskreetsus; et kõik, mis hiilgab, pole veel kuld; et poolik tõde on tegelikult vale jne, jne.
Common Sense oli veendunud, et vanemad, mitte lapsed, otsustavad perekonnas asjade üle ja et kõik seadused peaksid olema arukad ja põhjendatud. Vana sõbra tervis, mis oli alati tõrgeteta vastu pidanud, hakkas viimastel aastatel korraga alla käima sedamööda, kuidas tobedad seadused ja reeglid maad võtsid ja ühiskonna elu reguleerima pandi. Ta tervis halvenes järsult, kui mitmed kummalised ja häirivad seigad jõudsid temani: ühes koolis süüdistasid lapsevanemad õpetajaid selles, et nad ei distsiplineerivat nende üleannetuid lapsi ja vastupidi – kusagil vallandati õpetaja, kes julges noomida sõnakuulmatut õpilast. Teisal otsustati, et kool ei saa ega tohi informeerida vanemaid nende tütre rasestumisest, kes soovis teha aborti jpm.
Common Sense ehk Kaine Mõistus langes kliinilisse depressiooni, kui selgus, et kurjategijaid koheldakse vanglas paremini kui ühiskonnas nende ohvreid. Asi on ilmselt väga tõsine, sest Kanada peaminister Stephen Harper tutvustas 2. aprillil kuritegude ohvrite huvisid kaitsva seaduse eelnõu.
Kaine Mõistus kaotas igasuguse eluisu, kui selgus, et mitmete lääneriikide valitsused on erastanud olulisi teenuseid ja infrastruktuuri. Oma viimase hingetõmbe tegi ta siis, kui sai teatavaks, et valitsused peavad loomulikuks ja on legaliseerinud oma kodanike järele nuhkimise ning privaatse info jälgimise, eirates nende konstitutsioonilisi õigusi.
Artikkel on illustreeritud lahkunule püstitatud hauasambaga, kust selgub, et Kaine Mõistuse vanemad olid Tõde ja Usaldus, tema abikaasa nimi oli Mõistlikkus. Teda jäid leinama tütred Aruandlusvalmidus ja Intelligentsus ning pojad Taktitunne ja Loogika.
Jah, kaine mõistuse eelduseks on tõde ja usaldus. Mõistlikkus, valmisolek anda aru oma tegudest, intelligentsus, taktitunne ja loogika on alussambad kaine mõistuse eksistentsile. Kui need talad kokku varisevad, kaob ka kaine mõistus. Pole siis ime, et vana hea sõbra süda üles ütles. Aga lahkunul oli ka kolm kasuõde – Naiivsus, Ignorantsus ja Apaatia. Tema kasuvendade nimed on Pealiskaudsus, Egoism, Kitsarinnalisus ja Valskus.
Järelehüüde lõpuosas mainitakse, et väga vähesed viibisid Kaine Mõistuse matusetalitusel, sest nad polnud tema lahkumisest teadlikudki. Lohutuseks lisatakse, et kadunuke on nüüd paremas paigas – koos oma vanemate ja abikaasaga.
Ehkki see kirjutis võib tunduda koomilise, primitiivse ja vanameelsena, on selles oma tõetera. Kuidagi märkamatult, poliitilise korrektsuse ja isegi demokraatia sildi all, on elimineeritud ajaproovile vastu pidanud moraalseid ja muid põliseid väärtusi.
Aga ega see pole ainult Põhja-Ameerika probleem. Eesti Vanalinna Hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigesen kirjutab, et viimasel ajal on Eesti avalikkuses väga palju räägitud sallivusest kui ülimast väärtusest, mis domineerib kõige muu üle. Sellega on jõutud maailmapildini, mida on alati eelistanud ka diktatuursed režiimid. Ehmatav fakt!
Mis siis on õieti kaine või terve mõistus? Sõna “mõistus” defineeritakse ka kui intellekti, aru ja arusaamis- või otsustusvõimet, mis viitab sellele, et inimene on ise võimeline andma adekvaatseid hinnanguid ja tegema otsuseid. Kahjuks minnakse tänapäeval aga kergema vastupanu teed – paljud lasevad pigem teistel enda eest mõelda. Nad lubavad meedial, kaaslastel või poliitikutel enda eest otsuseid langetada, järgides neid täht-tähelt, küsimata, kas need on ikka arukad. Bürokraadid raiskavad tonnide viisi paberit, koostades juhiseid ja eeskirju, millel pole terve mõistusega midagi tegemist. Nii näibki, et tänapäeval on kaine mõistus kadunud ja muutunud defitsiidiks. Ometi saab igaüks seda kasvatada isiklike tähelepanekute, kogemuste ja harjutamise najal. Kaine mõistus võimaldab meil asjad sügavuti läbi mõelda, mitte aga kujundada arvamusi kahtlase väärtusega reeglite ja juhiste alusel.
Kaine mõistusega on tihedalt seotud ka mõõdukus ja tasakaal, mis tänapäeval pole sugugi populaarsed. Arukus, kasinus ja vastutustundlikkus aitavad inimestel vaos hoida oma nõrkusi (ja kellel neid poleks!). Hea, et paljudel on veel säilinud julgus välja öelda seda, mida õigeks peetakse ja oma seisukohti kaitsta – meeldigu see siis teistele või mitte!
Ehkki praegu kehtivad seadused ja direktiivid on sellised, mis ei garanteeri enam mitte alati jätkusuutlikku ühiskonnakorraldust, kinnitavad optimistid, et Kaine Mõistus polegi veel siit ilmast lahkunud. On võimalik, et teated tema surmast on ennatlikud ja liialdatud.
Elle Puusaag
