Muidugi ei ole mul vähimatki neegrite ega äärelinnade vastu. Nüüd siis Torontosse – kas selline siis ongi Toronto, nagu oleks kusagil Ameerikas või Poolas. Äärelinna odavad dollaripoed, autod mitmes reas voogamas. Kesklinna pilvelõhkujad. Iga linn sisaldab endas kõike. Linnast teevad linna inimesed ja inimesed on Torontos väga toredad. Eestlased ja kanadalased. Põlisrahva esindajaid nägin väga vähe või ei tundnud neid ära. Ühte väga ilusat indiaanlast nägin küll. Ja iga kord, kui avasin linnatänaval kaardi, et vaadata, kus ma olen, astus abivalmilt ligi mõni kohalik, kes teed näitas.
Minu Toronto kodu oli Killi Mirka juures, see kant oli jälle nagu väike Inglismaa ja sai mõne päevaga väga koduseks oma punastest tellistest majadega ja aedades hüplevate oravatega. Kuigi Toronto on linnaplaanilt väga lihtne, siis just oravate pärast pidin esimesel päeval ära eksima. Sõitsin rattaga linnas ringi ja nägin oravat, hüppasin ratta seljast maha. Mäletan lapsena Tallinnas Kadrioru pargis oli ikka teinekord oravaid näha, ja kui talle sai veel midagi peost ulatada, kui orav usaldas, siis see oli ikka väga suur asi. Nüüd ei ole ma enam tükk aega Tallinnas oravaid näinud ja esimesel hetkel mõtlesin, et ilmselt on see orav marutaudis, haige loom, et nii julgelt ligi tikub. Läksin mõne sammu edasi ja juba järgmie orav, vaata et hüppab kohe jala peale, ja siis kohe kolm või neli tükki hullamas eemal. Siis ma muidugi taipasin, et ega kõik Toronto oravad saa marutaudis olla, ju neid on siin lihtsalt väga palju ja sellest see julguski.
EstDocs on palju suurem ja ilusam, kui julgesin loota. Olen viimase aasta jooksul Uue maailma filmiga käinud paljudel erinevatel filmifestivalidel. Vaid kaks äärmuslikumat näidet siinkohal: Roomas, väga askeetlikes tingimustes, kus hotellituba oli pisike kui leivakapp, kino näidati vaid paaris pisikeses saalis, võrdluseks Hamburg, kus luksuslikes autodes sõidutati läbi linna, hommikusöögilauas rivistati välja viis rida erinevaid kahvleid, suured kinosaalid üle Hamburgi laiali pillutatud. Mulle meeldivad väiksemad festivalid, kus kõik kinod on käe-jala juures ja saab rahulikult inimestega kohtuda. EstDocs on midagi sellist, mille puhul hing laulab. Armas ja kodune, kus on väga mõnus olla, hea pilt ja filmivalik. (Järvide filmi puhul oleks tahtnud paremat heli, aga üldjoontes tehniliselt kõik toimis). Filmifestivali juht Ellen Valter on ilus, tark, hea ja särav. Nagu kõik maailma filmifestivalide naispealikud, on ta alati löögivalmis, kiire reageerimisega, kes ka tikk-kontsad jalas, võib vajadusel klaveri paigast nihutada. Iga filmivaatamine on alati uus ja ainukordne, ka juba nähtud filmi näed nende inimeste silmadega, kes sel hetkel saalis istuvad. Torontolased on avatud meelega ja naeruhimulised, nõtke reageeringuga, sellise publikuga on alati mõnus koos filme vaadata. Ja mida ma ühelgi festivalil pole varem näinud, on ühised filmijärgsed koosolemised, kus kõik vaatajad koos tegijatega ühise õhtusöögilaua ääres. Väga vaimustav. Mujal on olnud küll ühiseid õhtusööke, aga seda siis režissöörid või festivali korraldajad omavahel. Aga just sellised koosolemised – kogu pere koos – andsid eriti mõnusa meki kogu festivalile. Meenutas väga kodust Võrumaad, suviseid suguvõsa kokkutulekuid.
Ja üldmulje Toronto päevist ülivõrdeis. Alustades hommikustest kuldsetest pannkookidest Killi juures, läbi une kuulen, kuidas eesti ema lööb lapsed maast lahti. Pikad rattaretked. Suurepärane vaikus Ontario järve ääres, kus suur linn on jäänud seljataha ja hing saab rahus puhata. Minu jaoks olid Torontos olemise päevad ka üsna tihedad tööpäevad, salvestasin mitu tundi raadiolugusid, mida nüüd lähikuudel saab kuulata Eesti Raadios. Kohtumisi ligi paarikümne eestlasega, uue sõbraga. Loomulikult Killi Mirka perekond, kes mind esimesest hetkest kodustas. Kohtumine Mai Reet Vommiga tema kodus kunsti keskel, Mai poja Jaak Järve nakatav naer, kes on kõige suuremas skaalas eriliselt tore inimene, sõber kogu eluks. Pool päeva istusin Eesti Maja arhiivis Paavo Loosbergi arhiivi ja mälestuste varakambris. Ja kohtumisi paljude toredate inimestega Tartu College'i arhiivist. Ja üle aastate meeldejäävaim sünnipäev Niagara kaldal, koos mõnusa matkakaaslase Paula Vahtraga, indiaanlaste pühas paigas. Tundmatud metsarajad, suured kalad vees. Ja erilised tänud Rajale, kes usaldas oma auto koos suurepärase muusikavalikuga, mis oleks rõõmu teinud Jaak Johansonile Eestis.
Kohtumiseni järgmisel aastal,
Jaan Tootsen
