Eesmärke ja väärtusi ning tõlgendamise menetlust pole ühegi seadusega määratud, kuid eesmärkide teadjad on kirjutanud 1000-leheküljelise raamatu, milles idapiiri osas õigustatakse põhiseaduse „tõlgendamist” riigivõimu soovidele vastavaks. Nii sõlmiti mais 2005 Eesti maa-ala Venemaale kinkimise leping. Kui Venemaa oli sellelt, riigikogu poolt lisatud preambula tõttu, oma allkirja tagasi võtnud, hakkas riigivõim taas väitma et meil pole Venemaaga kehtivat piirilepingut ning ilma selleta ei ole Venemaa nõus Eesti riiklikku järjepidevust tunnustama. Riigivõimu nõustav riigiõiguste professor Lauri Mälksoo selgitas, et Tartu rahulepingu sätteile tuleb anda „tänastele nõuetele vastav õiguslik tähendus” ning et „Eestil oleks kasulik kehtiva lepingu kehtivuse üle hakata Venemaaga vaidlema Haagi rahvusvahelises kohtus. Alternatiivselt võiks paluda, et Venemaa tunnistaks Eesti okupeerimist ja sellega kaudselt ka Tartu rahulepingut ning Eesti loobuks okupatsiooni kahjunõuetest.” (ETV saade „Kahekõne”, 13.01.11).
Kuna ükski rahvusvaheline konventsioon ei nõua riikidelt üksteise suveräänsuse tunnustamist, siis pole Eestil mõtet Venemaa tunnustust taotleda, kui selle saamiseks on vaja osa Eesti territooriumist Venemaale kinkida. Venemaa olemust ja eesmärke hästi tundev endine Ameerika Ühendriikide presidendi nõunik, Paul Goble selgitab pikemas arvamusloos („Postimees” 30.05.13) et „Eestile on 1920. a Tartu rahuleping praegu sama tähtis nagu enne seda, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Eesti praegune poliitiline süsteem on edukas seepärast, et selle alus on põhimõte, et Eesti on de jure olnud riik alates 1920. aastast, isegi kui Moskva ei andnud vahepeal võimalust olla de facto riik.” Paul Goble kinnitab täiendavalt, et Eesti on praegu suveräänse riigina läänemaailma täisõiguslik liige.
Riiklikust järjepidevusest ja põhiseaduses määratud riigi ja rahva kohustustest ja õigustest on kirjutatud ka üks teine arvamuslugu pealkirjaga „Eesti piiri küsimuse piiritlemisest” („Õhtuleht” 01.06.13). Selles loos on aga midagi, mis oleks pidanud ilmuma kõigi päevalehtede esiküljel, ning selle hästi suurte tähtedega pealkiri oleks võinud olla: TARTU RAHULEPINGU MUUTMISE VANDENÕU ON AVALIKUSTATUD.
Endine Julgeoleku koordinatsioonibüroo direktor, Eerik-Niiles Kross kinnitab eespool nimetatud arvamusloos, et „Me oleme nii ELile, NATOle kui ka Venemaale korduvalt kinnitanud, et meil ei ole territoriaalseid pretensioone. Oleme maailmale andnud õigustatud ootuse, et meie de facto piir saab varem või hiljem meie juriidiliseks piiriks.” Kui Eerik-Niiles Krossi avaldus on õige, siis on terve rida Eesti Vabariigi kõrgemaid esindajaid pärast 20. augustit 1991 lubanud idapiiri paiknemist muuta – midagi vastu saamata, nagu mais 2005 sõlmitud lepingus on määratud. Tolle lepinguga täideti varem antud lubadus ning selle lubaduse andmist on riigivõim koos õiguskantsleritega kiivalt varjanud. Tõe avaldamise asemel on rahvale väga labaselt valetatud: kehtiv idapiiri leping tuleb uuega asendada, sest põhiseadus lubab piiri paiknemist muuta.
Kahjuks asub Kross õigustama idapiiri paiknemist mitte Eesti Vabariigi loojate poolt määratud joonel, vaid seal, kus Vene tsaari võimu all olles oli eestlaste maa lõppenud ning kuhu Vene Föderatsioon soovib piiri liigutada. Urmas Paeti, Marko Mihkelsoni, Toomas Hendrik Ilvese ja Lauri Mälksoo eestvedamisel peab riigivõim toda piiri paiknemist Tartu rahulepingus määratust Eestile kasulikumaks. Rahvas nii ei arva ja sellepärast ongi õiguskantslerid asunud põhiseadust mitte lugema, vaid „eesmärkide kohaselt tõlgendama”. Põhiseaduse sätete peaaegu vastupidiseks tõlgendamiseks pole riigivõim rahva luba mitte ühelgi viisil küsinud. Ülima tõenäosusega rahvas seda luba ei anna. Et rahvas olukorda õigesti hindab, kinnitab Paul Goble oma arvamusloos: „Eesti ei saa lubada riigipiiri või muu küsimuse kasutamist selleks, et seada kahtluse alla Eesti tunnustatus riigina, mis on juriidiliselt olemas olnud alates tolle lepingu (st Tartu rahulepingu) sõlmimisest.”
Krossi väide, „et saime ELi ja NATOsse just seetõttu, et loobusime territoriaalsetest nõudmistest” ei oma enam mingit tähtsust, sest saime sinna enne põhiseadusevastase lepingu sõlmimist. Pealegi poleks EL ja NATO saanud nõuda Eestilt põhiseaduse vastaselt toimimist. Krossi väide, et „Petserimaast ja Narva-tagusest loobumine on kahjuks meie praeguste julgeolekugarantiide hind” on päris paljasõnaline, sest nüüd allkirjastamiseks valmis uues lepingus pole ainsatki lauset, mis võimaldaks järeldada, et Venemaa on nõus Eesti riiklikku järjepidevust tunnustama või midagi muud Eesti heaks tegema. Kui lepingusse saakski lisada, et Venemaa ei hakka vägivaldselt Eesti Vabariiki oma mõjusfääri hõivama, ei saa seda sätet mingiks julgeolekugarantiiks pidada. Teame, et aastal 2008 avaldatud Venemaa kaugemale tulevikku suunatud arengukava peab üheks esmatähtsaks kohustuseks „välismaal elavate venelast au ja elu kaitsmist” (kava pt.4) ning et „Venemaal peab olema õigus osutada erilist tähelepanu piirkondadele, kus Venemaal on eelisõiguslikud huvid” (kava pt.5). Need doktriinid lausa õigustavad Venemaad Eestit oma mõjusfääri hõivama.
Julgeolekugarantiist rääkides ei või unustada sedagi, et Tartu rahulepingus Venemaa lubas igavesti loobuda kõigist õigustest, mis neil on kunagi olnud eestlaste ja nende maa suhtes. Lubatud „igavesti” kestis vaid 20 aastat. Aastal 1939 lubas Venemaa sõjaga ähvardades sõlmitud lepingus viia Eesti baasidesse toodud väed Eestist ära pärast sõja lõppu. Ka seda lubadust ei täidetud. Jaanuaris 1992 kinnitas Vene Föderatsioon, et võtab üle Helsingi konverentsi Lõplikus Aktis määratud Nõukogude Liidu kohustuse: nüüd ja tulevikus mitte vägivaldselt muuta riikidevahelisi piire. Eesti oli Aktiga ühinenud oktoobris 1991. Aktis määratu kohaselt oli Venemaal kohustus viia Eesti-Vene riigipiiri tähised Tartu rahulepingus määratud paika. Seda Venemaa pole teinud. Eespool toodud näidete põhjal pole Venemaad ega tema lubadusi võimalik usaldusväärseks pidada.
Venemaa on kaks kord püüdnud Eesti Vabariiki olematuks muuta. Mõlemal korral vägivaldselt ja ebaõnnestunult. Nüüd oleme andnud neile võimalus seda teha meie endi abiga ja ilma sõjaväge kasutamata. Okupatsiooniaastatel Eestisse elama saadetutel Eesti kodakondsusega venelastel on nüüd – Venemaa oskuslikul juhendamisel – võimalik taotleda vene keele teiseks Eesti riigikeeleks seadustamist. Vägivaldselt loodud ENSV elanikud – kaasa arvatud Vene erusõjaväelased, kellel president Meri lubas Jeltsini nõude kohaselt Eestisse jääda – kuulutati ilma nendepoolse taotluseta alalisteks Eesti elanikeks. Tartu rahulepingut muuta soovijad taotlevad innukalt ENSV territooriumi määratlemist Eesti riigi maa-alana. Meie parimad õigusteadlased pole veel jõudnud selgusele, kas Tartu rahuleping ikka veel vastab tänastele nõuetele ning kas okupatsiooni oli või ehk ei olnudki. Sellises olukorras peaks rahvusvahelises kohtus vene keele Eesti teiseks riigikeeleks seadustamine täiesti võimalik olema. Millal kakskeelne Eesti muutub lõplikult Venemaa osaks, me ei tea, kui ükski tegur ei luba järeldada, et Venemaa kolmas Eesti hõivamise katse võib tagajärjetuks jääda.
Suure tõenäosusega on ka teiste riikide juhid teinud lausa kahjulikke otsuseid, mida on hiljem uute tegijate poolt muudetud. Nüüd on Eesti jõudnud olukorda, kus on vaja idapiiri teemaline vassimine lõpetada ning põhiseaduses määratu kohaselt toimides jätta sõlmimata uus idapiiri leping ning selgitada kodanikele ja rahvusvahelisele üldsusele miks ja kuidas selline, põhiseadust peaaegu vastupidiseks „tõlgendamine” tekkis ning miks okupatsiooni kahjude hüvitamise nõude esitamise asemel otsustati kahjude tekitaja õigusjärglast premeerida olulise kingitusega. Riiki tuleb valitseda rahva poolt vastuvõetud põhiseaduse kohaselt – isegi siis, kui põhiseadus ei kajasta tõlgendajate määratud „riigiõiguslikku tegelikkust”. Suure tõenäosusega võib eestlaste enamuse arvates Eesti olla Venemaale vaid aus ja viisakas naaber. Nii Vene tsaarivõimu kui Nõukogude Liidu väga pikas vägivaldse haardes olemine ei saa võimaldada eestlastel olla heanaaberlikkus suhetes Venemaaga enne, kui Venemaa on tegudes muutunud tõeliselt demokraatlikuks riigiks.
Kõike head ja innukat osalemist tegemistes, mis nõuavad riigivõimult „tõlgendamatut” põhiseaduse täitmist ning riigi loojate ja Eesti vabaduse eest võidelnute austamist!
Harri Kivilo
Raamatu „Kustumatu õiguse nimel” autor
