Vata sellega on üks imelik lugu. Mina olen eluaeg taevataati uskund ja jõulutaati mitte kunagi, see tähendab mitte kunagi kuni siiamaani. Kunagi pole liiga ilja uskuma akata, kui miski on uskumist väärt. Eks te ole kuuld, et vana inime läheb jälle lapseks tagasi. Ju see minuga kah juhtus, ega see Virgiinia lugu mulle muidu poleks nii inge läind.
Ma olen nii paljusid inimesi kuuld arutamas, mis vanuses nemad aru said, et jõuluvana on suur pettus. Et kõneleb alati isa äälega, kuni tuleb välja, et ongi isa. Vata minul nisukest asja ei old. Kui veel tattnina olin, siis meil talus lastele kingitusi ei tehtud. Ei ost vanemad poest ega toond jõuluvana. Jõulukuuse otsa riputati jõulupräänikuid ja pikki narmastega paberis kompvekke, neid anti väheaaval mekkida. Ja säraküinlad olid kah uhked asjad. Kui sädemeid pildus, siis tohtis laps peud ligi panna ja imestada, et ei kõrvetand. Nisukesed olid meie kodused jõulud.
Jõuluvana nägime esimest korda, kui kooli läksime, aga siis saime juba aru, et kõik on puha sirkus. Proovisime ainult üksteise võidu mõistatada, kas jõulutaati mängib õpetaja vai kiriku kellamees. Nii et mul pold jõuluvanasse usku ega tuld ka pettumust.
Aga nüid ma olen akand uskuma. Ega sest kedagi ei ole, et selle punase ürbi sehes on peris arilik inime. Ega ma teda ei usu, ma usun sümbulit. Iga sümbul, mis jõulupühadega ühenduses, on ilus ja väärt uskuda. Nii nigu ma taevataati pole iial kättpidi teretand, aga alati uskund, nii võin ma ka sellest rõemust osa saada, mis lapse silmis elgib, kui ta jõulutaadi ees seisab ja salmi ütleb.
Pisikesed lapsed minu lugusi ei loe. Aga teie, suured inimesed, kes te loete, kinnitage igaüks oma maimukestele, et jõulutaat on olemas. Ärgu keski kahelgu. Karla ütles, et on.
Kargu Karla
