Selline laagrinädal on asendamatu väärtusega lapsevanematele, kes aastaringselt pingutavad ja oma järglastega eesti keeles suhtlevad. Sest nende seas on ka lapsi, kes elavad eesti keskustest kaugel ja on seetõttu arvamusel, et eesti keel on ainult vanade inimeste keel. Nii arvas ka üks väike sõber, kes sai kõigest aru, kuid ei vastanud eesti keeles. Tema on ju noor ja ta polnud kuulnud ühtki temaealist eesti keeles kõnelemas! Nüüd ta siis teab, et pole ainuke.
Aga suvekodus on ka Eestist tulnud kasvandikke. Nemad ei tule keele pärast, küll aga aitab nende kaasatoodud keel tugevdada laagri põhitõdesid ja innustada teisi lapsi. Just selletõttu on Tallinnast, Kakumäelt esimest korda laagris viibiv 5-aastane Krõõt ka tähtis asjaosaline. Ta ema väidab, et toob oma tütred siia igal suvel lähtudes põhimõttest „omada või olla”. Igal pool õpitakse tänapäeval mammona kogumist, aga sellises laagris õpivad tema lapsed, kuidas „olla” (eestlane, patrioot, viisakas, korralik, töökas, teistega arvestav…) ja ka tagasi andma, kuna väliseesti keskustes on iseenesest mõistetav lojaalsuse arendamine. Just selliste väärtuste nimel, mille hulka kuuluvad ka lipuheiskamise ja -langetamise tseremooniad, isamaalised laulud ja midagi nii lihtsat ja ometi mõnele erilist kui söögipalve ja -tänu, on tema vanem tütar Tallinnast kohal viiendat aastat järjest (nüüd juba ammu omal soovil). Nemad pole küll väliseesti juurtega, kuid hindavad siinseid püüdlusi üliväga.Tore on näha, kuidas perekondlikke radu tallavad uued põlved. Tänavune noor juhataja Mihkel Kütti (20) arvab, et ta pole siiski kõige noorem, kes Jõekäärul korda hoidnud; et rekord on siiani Daniel Schaeri käes, kes omal ajal 18-aastaselt laagrit juhatas. Kuid Mihkel oli 18-aastaselt abi-juhataja. Tänavu toetab teda abijuhatajana ta tädi Katrin Kütti Otsa ning temale alluvad nüüd mõned truud kasvatajad, kes teda väikesena karjatasid ja siiamaani taredes väsimatult toimetavad. Vestlusest Mihkliga selgus, et tegu on äärmiselt kohusetundliku ja ettenägeliku noormehega, kes mõtleb näiteks sellele, kuidas vanematele kasvandikele võimalikult kiiresti anda kätte juhtimisvõimalus, mis neid innustaks laagrisse ikka ja jälle tagasi tulema. See mõjub oma nooruspõlve kordusena.
Montrealist pärit Gina Pallas Jalakas oli siin kasvandik enam kui 50 aastat tagasi, nüüd on ta vanaemast kunstiõpetajana Chicagost kohal, kuna ühe poja tütar on esmakordselt väikeste tares. Maret Põldmäe, kelle lapsed tulid Baltimore'ist Jõekäärule aastaid, on ka nüüd vanaemana Jõekäärul köögiabiline, ja järglastele kindlustunnet andmas. Jaan Veenpere Massachusettsist tuli siia esmakordselt ligi 35 aastat tagasi kogu perega. Tema naine oli med. õde, kelle lapsed viibisid laagris. Ta hakkas legendaarset Endel Rubergi abistama nahkehistöö, laskmise ja Kalevipoja õpetamise alal. 9 aastat härra Rubergi kõrval, (kuni viimase lahkumiseni) ja 33 aastat ühtekokku hiljem. Ta abikaasa naljatab, et Jaan on 2.5 aastat kokku Kanadas eemal „puhkusel” viibinud. Naeratades meenutab ta ammuseid lugusid. Töökojast, mida ta vöötegemise meistri Mihkel Salusooga jagab, tasub juubelipäeval läbi astuda.Oma avasõnas päikeselisel lipuväljakul meenutas Jõekääru juhatuse liige ja ambulantsis töötav Monika Kolga, kuidas ta vanemad ta väiksena laagrisse jätsid ja ise võsa vahel luurasid, et näha, kas kõik on korras. Ta lohutas lapsevanemaid, kes mureliku ilmega tol hetkelgi metsa varjus avamist jälgisid.
Kui allakirjutanu ise „fotokaga” puu tagant puu taha jooksis, et esmakordselt laagris olev laps mind ei näeks ega mu külge klammerduks, ütles juhataja, et ma meenutavat talle sõjafotograafi; tõelist spiooni. Sõjast on asi muidugi kaugel, sest kuigi kord on kindlalt majas ja kavad paigas, ei näe ma siin jälgegi rangusest, mida 40 aastat tagasi võis kohati ilmneda. Luuratav laps kargas emmest spioonile ujula juures selga (kehv spiooniväljaõpe!), aga mingit klammerdumist polnud. Tema võistluskaaslased jooksid vana sauna poole ja vajasid teda. „Su sõbrad ootavad, sa pead minema. Näeme varsti!” ütlesin talle. Kuus päeva on Jõekäärul viibijale kindlalt liiga varsti.
Täpsemalt saate esimesel nädalal toimunust, sh ka Eestist tulnud abilistest lugeda järgmises lehenumbris.
Riina Kindlam
Fotogalerii – Fotod Peeter Põldre
