Sel aastal möödub 145 aastat Johannes Aaviku sünnist ja sel puhul on huvitavaid üritusi nii suvises Kuressaares kui Tallinnas. 31. juulil esineb Kuressaare Aavikute muuseumis meie noor tippviiuldaja Hans Christian Aavik. 27. septembril on Johannes Aaviku 145. sünniaastapäevale pühendatud konverents Tallinna ülikoolis. Väga erilise kingituse Aavikute muuseumile tegi nahakunstnik Leelo Leesi, kes restaureeris ja köitis nahka Johannes Aaviku 1921. aastal ilmunud uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku, milles oli lausa 4.000 (!) uudissõna. Tänaseks on see 1921. a ilmunud üllitis tõeline rariteet.
Asjasse mitte pühendatud inimestel võib tekkida küsimus, miks avati Johannes Aavikule tänupink Nõmmel, mis enne sõda oli iseseisev linnake. Vastus polegi nii üllatav. Nõukogude okupatsioon lõi segamini ka Aleksandra ja Johannes Aaviku elukorralduse – nende Tallinna südalinna avarasse Wiedemanni tänava korterisse pandi 1940. aastal elama punalaevastiku admiral koos radistidega ja Aavikud pidid oma kodust lahkuma. Perekond leidis ajutise peavarju Nõmmel ühes vanas tsaariaegses puidust suvilas, mis asus Marie Underi ja Artur Adsoni kodumaja läheduses. Nii käisid Aavikud neil õhtuti külas, et vestelda nii kirjanduse kui maailmapoliitika teemadel. Elatisraha teenis keelemees 1940.-1944. aastatel tõlketööga ja kooliõpikute toimetamisega.
Rootsi major Mothander algatas noarootslaste evakueerimist Rootsi. Praost Hjalmar Pöhli abiga koostati ka ohtu sattunud eesti intelligentide nimekirjad, et aidata neil Rootsi põgeneda.
Pärast sakslaste lahkumist muutus olukord drastiliselt. Punased relvamehed tulid Johannes Aavikut Nõmmele arreteerima. Õnneks polnud keelemeest tookord kodus – ta oli sõitnud Saaremaale. Pärast märtsipommitamisi haaras inimesi juba reaalne hirm, et punane terror võib korduda. Rootsi major Mothander algatas noarootslaste evakueerimist Rootsi. Praost Hjalmar Pöhli abiga koostati ka ohtu sattunud eesti intelligentide nimekirjad, et aidata neil Rootsi põgeneda.
Artur Adson kirjutab oma raamatus „Lahkumine“, kuidas ta pärast järjekordset pommitamist korjas üles mürsukilde ja tõttas nendega Johannes Aaviku juurde. Seal selgus, et üks mürsk oli kukkunud Johannese magamistuppa – õnneks oli sel hetkel voodi tühi. Pärast seda õudset vahejuhtumit hakkas proua Aleksandra Aavik aktiivselt tegelema sellega, et Eestist põgeneda. Just selle maja lähedusse mälestuspink paigutatigi, kus kuulus keeleteadlane oleks võinud voodisse kukkunud mürsu tõttu hukkuda.
Johannes Aaviku elutöö jätkus Rootsis. Sellest saab lugeda Aaviku elutöö uurija Helgi Vihma raamatust „Johannes Aavik – aatemees ja keeleuuendaja“.
