Erich Krieger tervitas kokkutulnuid, märkides, et ürituse pealkiri on jõuluootel ja seda teeme meiegi siin saalis – vahepeal hakkas muide ka lund sadama, andes märku jõuluilmast! Ta kiitis Ülle Veltmanni, kes oli selle peo korraldamisega suurt vaeva näinud. Krieger meenutas ka eelmist õhtut, kus ta esines Eesti täiendusalgkooli lastele, esitades maailma kuulsaimat jõululaulu „Püha öö” – ja sama laul kõlas selgi üritusel esimese palana, mida kõik kaasa laulsid.
Edasi kõneles Krieger, et oli üks laul, mida tema vanaema alati laulis – ja ta ise ei mõelnudki tollal lapsena, et hakkab ka seda ise kunagi esitama. Laul, mis oli kindlasti igale saalisviibijale tuttav ja armas – „Üks kask meil kasvas õues…” – viis ehk paljude meenutused omaaegsele kodule, kus kindlasti ei puudunud see nii tähendusrikas puu.
Järgmise loo pühendas laulja härradele, märkides, et on tore, et rüütlid on kohal! „Pistoda laul”, mis algab sõnadega „Ühel seikleval priiuse rüütlil olgu pistoda alati vööl…”, mille viisi on loonud Uno Naissoo ja teksti Paul-Eerik Rummo, pärineb eestlaste jaoks ülituntud filmist „Viimne reliikvia” ja nagu esitaja märkis, oli see omal ajal nagu väike vabaduselaul kodueestlastele, sisaldades varjatud kujul protesti.
Järgneva laulu – mustlasvalsi – sissejuhatusena mainis Erich Krieger oma Saaremaalt pärit ema, kellele see laul väga meeldis, lisades, et mustlaste teema on eestlastele ikka meeldinud, ei tea kas nende vabaduse pärast?
Nostalgiat kodu ja kodumaa suhtes lisas ka järgmine laul, mis algas nõnda: „Kodust läksin ma, kui poisiohtu olin veel…”
Taas oli aeg ühislaulu käes: kõlas „Mu isamaa armas…”, mida laulja tutvustas kui meie isamaaliste laulude paremikku kuuluvat, mis oli originaalis saksa jõululaul.
Kontserdi esimene osa oli seega lõppenud ja sõna sai Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas, kes nimetas eelnenud kontserti kui meditatiivseks sissejuhatuseks. Ta kõneles pisut advendiajast ja selle tähtsusest ning mõtiskles teemal, mis on õnn; luges Pühakirja ja ütles söögipalve.
Järgnes rikkalik lõunasöök, kus olid esindatud kõik eestlaste jaoks tähtsad ja maitsvad jõulutoidud. Järgnes loosimine piletite numbrite järgi – Ülle oli varunud kolm kaunist kinkekorvi, mis kõik omaniku leidsid.
Jõululõuna nautimise järel algas kontserti teine osa, esmalt Itaalia meeleoludes. Kõlasid laulud, mis rääkisid romantikast, emast ja muidugi armastusest. Taas Eestimaa radadele, nooruspäevile – ühe laulu sõnum ütles, et „…tahaks jäädagi nooreks…”
Erich Kriegeri ja Avo Kittaski ühisesituses kõlas „Ave Maria” – nagu Avo Kittask märkis, tunnevad nad teineteist juba paar aastakümmet ja iga kord kui kohtuvad, laulavad koos ka ühe laulu.
Veel muusikat; vahepeal serveeris Ülle ka magustoitu, mille seas olid suurepärased hõrgutised – valges ja tumedas shokolaadis maasikad. Kõigega oli kõvasti vaeva nähtud, iga detail hoolikalt läbi mõeldud – selline oli see pidu, mille kohta küllap kõikidel vaid kiidusõnu jätkus.
Erich Krieger, selle peo esineja, pole Toronto eestlastele võõras. Ta on esinenud siin ka 2002. ja 2004. aastal ja kindlasti on paljude plaadikogudes ka tema muusikat. Intervjuu Erich Kriegeriga ilmub Eesti Elus edaspidi.
Kaire Tensuda
