Ühine vastutus liimis ühiskonda rohkem kokku – eestlastes oli rohkem Eestit. …Toona oli eestlane tulihingelisem, kui nii sobib öelda, täna oleme poliitiliselt suhteliselt leiged, ning selle üheks põhjuseks on ka see, et meid puudutavate suurte otsuste raam pannakse paika mujal, meie otsustame vaid detaile.”(Postimees 27.03.13).
Tulihingelise eestlane olemise tagas toona riigipoolne sihikindel rahvusliku iseteadvuse arendamine. Too iseteadvus võimaldas okupatsiooniajal suuremal osal eestlastel eestlaseks jääda ning innustas paguluses paljusid eestlust hoidma ja Eestile vabadust nõudma. Iseseisvuse taastamise lausa lõõmav tulihingelisus ei kestnud kaua. Juba aastal 1993 ilmunud raamatus „Metsavennad” kirjutas üks iseseisvuse taastaja Mart Laar: „Seda imelikum on tõdeda, et 1988. a. „kuuma suve” järel oleme otsekui hakanud oma minevikku häbenema. Palju räägitakse eesti rahvale osaks saanud ebaõiglastest repressioonidest ning kannatustest, väga vähe aga võitlusest kannatuste toojate vastu.”
Hämmastama paneva põhimõtte kohaselt hakkasidki riigi ennistajad arvama, et Vene Föderatsioon ei hüvita kahjusid, mida Nõukogude Liit on Eestile tekitanud ega paigalda Eesti ja Venemaa vahelist riigipiirigi varem olnud joonele. Selle arvamuse põhjal pole esitatud Nõukogude Liidu õigusjärglasele kahjude hüvitamise ja piiritähiste õigesse paika panemise nõuet – tajumata, et nii toimides on Nõukogude Liidu kuriteod olematuks muudetud. Suuremeelsust näidates on jäetud ka rahvusvaheliselt selgeks tegemata, et suure hulga venelaste Eestisse elama saatmise eesmärk oli eestlaste kiire venestamine. Venelaste arv vägivaldselt loodud ENSV–s oli 35 protsenti elanike koguarvust. Praegu on see arv pisut väiksem. Eestlased pidid kiiruga selgeks õppima töötamiseks ja ametlikuks asjaajamiseks vajaliku vene keele ning leppima sellega, et venelastel oli eelisõigus töö ja korterite saamisel. Loomulikult tuli elada Moskvast saadetud korralduste kohaselt.
Täiendavalt Nõukogude Liidu kuritegude olematuks tunnistamisele jätkati iseseisvuse taastanud Eestis vene laste venekeelset koolitamist ning vene teatrite ja seltsimajade tegevuse korraldamist põhiliselt varemolnud viisil. Vältimaks venelaste solvumist, loobuti rahvusliku iseteadvuse arendamisest ja vaikiti olematuks 60 000 eesti mehe võitlemine sissetungiva punaarmee vastu – seda oli mugavam teha, kui veenvalt selgitada, miks eesti mehed pidid Saksa mundrit kandma. Põhiseadus lubab vähemusrahvustel oma keelt ja kultuuri enda ühiskondliku tegevusena viljeleda. Kuna venelased pole seda õigust oluliselt kasutanud, on riigivõim arvanud, et eestlased ei võimalda venelastel end Eestis hästi tunda. Nii on riigivõim mitmete kampaaniate korras eestlasi manitsenud venelasi mitte tõrjuma ning tagada „venekeelsete kui ebapiisavalt esindatud või tunnustamata kodanike ja nende ühenduste erihuvide ja vajaduste tunnustamist ja arvessevõttu avaliku elu korraldamisel” (Lõimumiskava kuni 2020). Kavade koostajad pole ilmselt suutnud tajuda, et Eestis elavatel venelastel ei saagi olla suurt eesti ühiskonda lõimumise soovi. Kuuludes suurde vene rahvusse saab neil olla Eesti avaliku elu korraldamisega seonduvalt vaid üks tõeline „erihuvi ja vajadus” — seadustada vene keel teiseks ametlikuks riigikeeleks. Riigivõim peaks mõistma, et kui rohkem kui kahekümne aasta vältel pole sisserändaja kohalikku ühiskonda lõimunud, siis saab selle põhjuseks olla vaid kindel tahe elada oma rahvuslike kommete ja põhimõtete kohaselt. Tahe venelane olla ja põhiliselt omadega suhelda, on igati arusaadav eesti pagulastele, kes hakkasid võõrsil eestlust hoidma. Oma kultuuri viljelev venelane saab oma rahvuse üle uhkust tunda ja ka eestlaste lugupidamist pälvida palju paremini, kui eesti sotsiaalteadlased lakkaks nõudmast, et eestlased aitaksid venelastel kiiresti „uuteks eestlasteks” (Edward Lucas'e termin) saada. Oma maa peremehena oli Eesti külalislahke kõigi teiste okupatsioonieelsel ajal Eestis elanud teiste rahvuste vastu – vaatamata sellele, et sakslased ja venelased olid väga pikka aega meid sundinud neid vaenlasteks pidama. Iseseisvuse taastajad pole suutnud aduda, et praegugi võib Eesti tõeline rahvusriik olla – ilma vähemuste inimõigusi kõige vähemalgi viisil rikkumata. Naeruväärne on ka arvata, et eesti rahvus ja kultuur saab vaid siis üle aegade püsima jääda, kui Eesti muundub kahest rahvusest koosnevaks „multikultuurseks” riigiks.
Jättes eespool nimetatud õigustatud nõuded Venemaale esitamata ja arvates loata saabunud vene sisserändajad – ilma nendepoolse soovi esitamiseta – alalisteks elanikeks, on riigivõim kinnitanud, et meiegi arvates ei saa Tartu rahuleping enam pädev olla. Sovetimeelsed „vene kodukeelega eestlased” (Rein Taagepera termin) saavad edukalt väita, et nende arvates Eesti on ENSV õigusjärglane. Neil on piisavalt tõendeid järeldada, et nende nõue teise riigikeele seadustamiseks leiab lääneriikides küllaltki olulist toetust. Arvatavasti Venemaa ja siinsed sovetimeelsed venelased ootavad Eestis elavate kaasmaalaste au ja vara kaitsma hakkamisega, kuni Venemaa taas on lääneriikidele sama hea partner, kui oli Nõukogude Liit omal ajal. Siis pole aga enam võimalik arvata, et vene keel ei saa teiseks Eesti riigikeeleks. Kahe riigikeelega Eestis ei saa aga eestlaste priius, mida meie esivanemad olid põlvest-põlve edasi kandnud põlistatuks saada. Kui riigivõimul on aga julgust tõeliselt iseseisev olla, küllap siis tänased leiged eestlased hakkaksid taas tundma, et eestlane olla on uhke ja hää.
Harri Kivilo,
„Kustumatu õiguse nimel” autor
