mille ilmekaks väljenduseks on kaks viimase nädala jooksul toimunud tähelepanuväärset üritust – arvamusfestival Paides ja öölaulupidu Tartus.
16. ja 17. augustil toimus Paides esmakordselt arvamuskultuuri festival, kus arutati meie riigi olevikku ja tulevikku puudutavaid küsimusi. Foorumil kerkis esile palju värskeid mõtteid ja häid ideid. Ettevõtmine oli inspireeritud Rootsis toimuvast traditsioonilisest ühiskondlik-poliitilisest festivalist Almedals Veckan. Ürituse idee algataja Kristi Liiva viibis 2010. a Visbys peetud Almedalen'i nädalal, mida ta iseloomustas järgmiselt: „Kogesin fluidumit, mis koosnes hoolivast, konstruktiivsest, vestluspartnerit kuulavast ja austavast atmosfäärist. Rohkem kaasa rääkimist ja kaasa mõtlemist, rohkem vastutust ja rohkem hoolimist olid need märksõnad, mis kummitama jäid.” Selle „kummituse” väljundiks kujuneski esimene arvamusfestival Eestimaa südames Paides, mis osutus oodatust rahvarohkemaks ja sisukamaks. Festivali korraldamine Eestis oli käivitatud kodanikualgatusena, sissepääs oli vaba ja sinna olid oodatud kõik ärksa meelega eestimaalased.
Korraldajad nimetasid seda sündmust sõnarockifestivaliks ja/või intellektuaalseks puhkuseks. Oma olemuselt meenutab see vanas Kreekas tuntud agoraa-nimelisi rahvakogunemisi, kus kõigil oli turuplatsil võimalus häälekalt väljendada oma mõtteid ja soove. Eestlased on muidugi temperamentsetest kreeklastest vaoshoitumad, kuid toredale ja vajalikule traditsioonile on nüüd alus pandud.
Tartus toimus aga taasiseseisvuspäeva eelõhtul aga öölaulupidu nimega „Järjepidevus”, mis kujunes eufooriliseks rahvuslikuks ürituseks. Seal viibinud sõber ütles, kuivõrd üleva tunde jättis tema hinge rahvuslike laulude ühine laulmine. See liitis neid, kes laulsid Eesti uue vabaduse koidikul 25 aastat tagasi Alo Mattiiseni isamaalisi laule, aga ka neid, kes tol ajal polnudki veel sündinud. Suurkontserdi korraldaja Margus Kasterpalu ütles: „Tänane laulupidu vaatab mitte ainult minevikku, vaid ka tulevikku.” See ongi järjepidevuse mõte.
Filmirežissöör ja muusik Hardi Volmer nimetas öölaulupidu nostalgiaürituseks, kus „vanakesed saavad uurida, kas tunne, mis rinnus pakitseb, on sarnane selle helinaga, mis toona, ja noored saavad mõistatada, et mis tunne see selline neil ikka olla võis”. Volmeri sõnul on palju kõike seda, mis meid lahutab, kuid „laulu tulisel ojal” on ühendav jõud. Tõepoolest – sellel ojal on meie, eestlaste jaoks alati olnud müstiline ühendav vägi.
Kõige tähtsam on see, et vaba Eesti elab kõigist tema ees seisvatest probleemidest hoolimata.
Elle Puusaag
