Faktid on sellised. Enam kui 14,000 Bombardieri palgalehel olevat on kas kaotanud või kaotamas töökohta. Québeci provints andis – mitte laenas, vaid andis – miljard dollarit ettevõttele. Ottawa laenas – $372,5 miljonit selleks, et Bombardier ei sulgeks vabrikutes uksed. Kelle taskust raha tuli? Maksumaksja.
Ning nüüd teatas firma, et logisev, lonkav, kohustusi mittetäitev ettevõte kavatseb juhtisikutele anda 50% palgatõusu. Jah, aastal 2019, aga arusaamatu, miks vahetult pärast seda, kui kopsakat rahalist toetust anti. Summad on košmaarselt suured. Juhatuse esimehe Pierre Beaudoini ja viie teise juhatuse liikme kompensatsioon aastal 2015 oli 21,9 miljonit dollarit. Mullu, 2016.a. $32,6. Ning nüüd on ette nähtud veel 50% juurde.
Föderaalne majandusearendamisminister Navdeep Bains avaldas esmaspäeval pettumust, et Kanada üks suurimaid tööandjaid niimoodi otsustas. Aga liberaalidele omaselt lootis Bains, et ehk ettevõte muudab lähenemist.
Vaadakem, kuidas populism paljudes riikides, ilmselgelt USAs, aga ka muidu neis riikides, kus eriti kurta ei olnud tasemel elustandardi saavutamisel, on tõusujoonel. Midagi vist ei vihasta maksumaksjat enam kui teadmine, et rikkad saavad rikkamaks ja keskklass kahaneb, maksud suunatakse jubagi jõukatele. Lisaks siinjuures, et Ontario nö päikesepaiste nimestu, mis avalikult teatab, kes enam kui $100,000 aastas teenivad, on tänavu rekordiliselt kõrge. Nende hulgas on parkimispiletitekirjutajad, administraatorid ning bürokraadid, teisisõnu just need, kelle tööd ei taluta, kuna nad kas ei reageeri maksumaksjale või ei vääri sellist palka.
Bombardier on aga tüüpnäide Kanadas. Kui USA autofirmasid viimase masu aegu toetati, oli mingi arusaamine, et töökohad on tähtsad. General Motors ja Chrysler väärisid selle tõttu toetust. Ent nagu need vanad raadioreklaamid kinnitasid, „Only in Canada. Pity.”
Tõnu Naelapea, Toronto
