Avakõne oli India peaministrilt Narendra Modilt, kelle riigi majanduslik läbikäik kasvab hetkel maailmas kõige kiiremini. Modi lahkas tempot, kolmele olulisele ohule keskendudes. Ükski polnud vapustav uudis. Esmalt kliimamuutus, mis kohutavalt kärmelt areneb, ning sellega kaasnevad looduskatastroofid. Teiseks terrorism ja radikaliseerumine, jällegi teada. Kolmandana aga rõhutas Modi riiklikule sissevaatamisele, à la Trump. Ta tõi esile, kuidas pea igas arenenud riigis langeb välisinvesteering, globalisatsioon on kaotanud oma sära. Ka kaubalepingute seiskumist või muutmist, jällegi, nagu Trump üritab Põhja-Ameerikas teha NAFTAga. Modi kinnitas, et India hiljutised majandusreformid on stimuleerinud just välisinvesteeringut.
Sotsiaalsed antreprenöörid ei nõustu Modiga. Nad olid Davosis kohal nõudes maailma vaestele töökohti, keskkondlikku vastutustunnet arenenud riikidelt, ning radikaalset dollarikeskse lähenemise muutmist. Deutsche Welle tsiteeris teisipäeval just Indiast üht sellist aktivisti. Kes lausus, et Indias on sadu miljoneid vaeseid, kel puudub puhas joogivesi, haridus ja töökoht. Nende elamurajoonides pole infrastruktuuri nagu jõukatel indialastel on. Rõhk peaks Davosis olema mitte majanduskasumitel, vaid elutingimuste tasemel.
Globalisatsioon ei ole mingi panatsea, majanduslik imerohi. Pigem rõhutab tänane olukord kasvavat vahet maailma ülijõukate (kelle esindajad kohtusid Davosis) ja puruvaeste vahel. Välistoetused jäädvustavad olukorda. Rahad lähevad diktaatoritele, mitte oma riigi vaestele.
Modi tunnistas seda oma kõnes, kui lausus, et kogu maailm peab muutma lähenemist. Tema sõnul on tarbimises toimunud markantne nihe vajadusest ahnuseni. Inglise keeles ilusti riimis — from need to greed. Majandusteadlased nagu David Ricardo, Adam Smith ja John Maynard Keynes rõhutasid, et kui tarbimine toimub, siis majandus kasvab. Kuid ahnus on muutnud tegevusväljaku. Vaevalt, et WEF suudab seda muuta.
Tõnu Naelapea, Toronto
