Kuid elame 21. sajandis. Daesh ja välja kuulutatud islamikalifaat elavad barbaarses minevikus, mida saab kas või selle tõigaga kinnitada, et Suure Saatana (USA) hävitamine on nende peamiseks eesmärgiks. Oma elu ei loe neile.
Koptid keskendusid Piibli ja pühakute elulugudele ning huvitavad on nende algpüüdlused gnostismiga. Kloostritest kirikuteni, kuni araabia keele sunniviisiliselt toodud mõju tähendas rikkaliku keele ja kirjanduse kadu, seda 19. sajandil.
Võrdluseks – Koraan kirjutati kolm sajandit pärast koptide elujõulise, kuigi omapärase kultuuri, sealjuures kunst ja kirjandus, loomist. Ja et Koraan õpetab tolerantsust, samuti ligimese armastust, ristiusu eeskujul.
Fanaatikute vastu aga ei saa keegi. Kopti keel, egiptuse – mitte araabia – keele viimane arengujärk on kadunud paraku.
Ja et valiti Püha Nädal selleks roimaks, on igasugusele inimlikule mõistmisele vastuvõetamatu. Teame alles 2015. a. novembris Prantsusmaal, nö Bataclani pommitamisest, kus noored inimesed ööklubis said surma vaid selletõttu, et nad tahtsid tantsida, valju muusikat kuulda, et Daesh või kalifaat on veendunud hävitama iga kui viimase jälje läänekultuurist.
Läänekultuur on ristiusuga seotud. Mitte nendega, keda tolerantselt on kõikjale vastu võetud. Miks nad siis Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse kipuvad?
Tänapäeval ei saa keegi puhta südamega ütelda, et ristiusku saab islamiga võrrelda. Lisame ka alateadvuses enesele teada, et valdava enamuse Daeshi, kalifaadi tegusid mõistavad miljonid mussulmanid hukka.
Islamiusk aga miskipärast nõuab enam järeleandmisi, kui tolerantsed lääneriigid lubavad. Kanadasse on vastu võetud kümneid tuhandeid sõjapõgenikke. Ent kes selle eest maksab? Vist ikka Euroopa päritoluga kristlane. Pühamusolek ei tohiks surmaga lõppeda.
Tõnu Naelapea, Toronto
