Bolton on kaua poliitikas laineid tekitanud. George W. Bushi valitsuses oli ta esmalt välisministri asekantsler, hiljem tegutses saadikuna ÜROs, kus ta sõnavõtud tihti tekitasid poleemikat ja eriti demokraatide hulgas tõsist vastuolu ja proteste. Ta on tuntud pistrik (termin laenatud inglise keelest, tähendab sõjardit, militaristi. Teine lind, tuvi on aga rahusoovijate sümboliks.), Bushi valitsuses oli ta üks agaramaid Iraagi sõja propageerijatest.
Bolton tegutses otseselt Trumpi kui presidendi alluvuses. Muidu poleks ta vist kohale kinnitatuks saanud, tavaliselt on senati nõusolekut tarvis nagu nägime ülemkohtusse nimetatud kandidaatidega. Hiljuti on Bolton oma arvamusi esitades Iraagiga suhteid pingelisemaks ajanud. Ka on ta valjult avaldanud soovi rangem olla Hiina, Venemaa ja Venetsueelaga, teadagi kõik inimõiguseid eiravad riigid. Rääkimata ta arvamist, et tuleks kaaluda ennetavaid sõjalisi lööke Põhja-Korea vastu. Enne USA otsust langetada majanduslikke sanktsioone Iraagi vastu arvas Bolton, et ka seal tuleks sõjaähvardust rakendada. Mis häda, kui ise istud Washingtonis ja oled vanuses, mil iial ei pea relva kätte võtma, mundris olema.
Boltonit Bushi ajastul teleekraanil nähes, ta sõnavõtte kuuldes jäi küll mulje temast kui üliagressiivsest nii-öelda alfa mehest, inimesest, kes mitte ainult ähvardab anda obaduse, aga võib seda süümetundeta läbi viia. Nagu kooliõues nõrgemate hirmuvalitseja, kaasõpilasi türanniseeriv suurem koolipoiss. Teisi sõnu jõhkard. Presidendi kiituseks on ta oma läbirääkimistes olnud pigem rahu kui sõja poolt. USA on sõjaliselt võimas riik. Nii hoiatades, suunates teiste riigijuhtide tähelepanu sellele, et oleks rumalus suurriiki antagoniseerida.
Kõrvalt vaatajale sugereerib selline meele muutmine presidendi poolt kui mitte pirtsakust, siis ebakindlust. Mitte raudse käega riigi juhtimist, nagu Trump soovib maailmale näidata. Aga Boltoni vallandamine on tõesti edumeelne samm ja teretulnud.
Tõnu Naelapea, Toronto
