Paraku aga muutusid Pariisis peetud üritused inetuks, protesteerijad pildusid Molotovi kokteile ja politseil oli tihedalt tegevust. Huvitav, kuidas need leekpommid said nime just möödunud sajandi koledamatest kujudest, N. Liidu välisministrilt, kelle salakokkulepe oma Saksa võrdsega tähendas sõda ja eriti Baltikumis pikka okupatsiooni, terrori vägivalda.
Saksamaal ei läinud bensiiniga täidetud põlemapandud pudelite pildumiseks. Erinevalt Pariisist oli Berliin suhteliselt rahulik. Mitte aga nii Apoldas, kus politsei arreteeris sadakond inimest, kes seal osalesid üliäärmuslikult parempoolsete protestidel. Nii et mõlemast poliitilise spektrumi otsast kuritarvitati kunagi üsnagi olulise päeva tähtsust ning veel kurjuse, vihaga.
Euroopas on populism jõudnud sinnani, et sugugi ei üllata Le Peni populaarsus. Immigratsioon, euroturu mured, mis saab pärast Brexitit, on viinud selleni. Muide, huvitavalt, Jean-Claude Juncker, Euroopa Komisjoni president, kohtus Brexiti teemal möödunud nädalal Inglismaa peaministri Teresa Mayga, tulemusteta. Juncker pihtis Deutsche Welle järgi kantsler Angela Merkelile, et May polevat isegi siit planeedilt.
Kuid uut kalendrilehte keerates mõtleme eestlaste ajaloolisele suhtumisele. Mitmes kohas peeti lehekuu algust esimeseks suvepäevaks ning hernekülvi alustamise ajaks. Volbrit (katoliku kaitsepühaku Walpurga kanonisatsiooni auks) märgivad täna taasiseseisvas Eestis üliõpilased bakhanaalidega. Meie esivanemad ei kündnud tol päeval. Maiga saabub ju kevade lõplik võit ja kaasneb ka Mall Hiiemäe järgi „rida kõige halva eemaletõrjumise menetlusi”, näiteks roheliste okste tuppatoomine hoonete kaitseks.
Kahjuks Pariisis endised kommunistid riigi suuremas ametiühingus ei osanud päeva tähtsust nii hinnata. Samuti need Kolmandat Riiki tagasi soovivad, peamiselt noored Apoldas. Minevikust peab ometi õppima.
Tõnu Naelapea, Toronto
