Kena on küll kuulda virtuaalsetest üritustest. Kuidas suudetakse 100-aastast juubilari austada ja tervitada tänapäeval paraadiga, eemaloleku reeglitega arvestades. Tuleb ju tänada, hinnata pikka, produktiivset rahvushuvides elatud elu.
Teleuudiseid paljud enam ei malda vaadata, isegi kui igal õhtul on mingi pannide-pottide lusikaga tagumine ära toodud, kinnituseks, et elamupiirkond peab vastu. Need vähesed sekundid ei suuda juhtida tähelepanu eelnevast, surmade ja nakkuste raportitest. Majanduslikust katastroofist. Tühistest muredest, nagu kas tänavu elukutselised pesapalli mängivad. Jah, just mängivad, saavad palka miljonites ning nõuavad, kuna olukord on eluohtlik, lisaraha. Publikut ei lubata küll ligi, korealased aga tulid geniaalsele ideele, täispuhutavaid nukukesi staadioni istmetele asetades, kui sportlased palliväljakul üksteist nakatasid. Mitte võitu otsides, aga võimalikult viirustega.
Koreast tulnud uudised, sarnased, pakuvad muigeid, irvitusi, mida on antud olukorras hädavajalikud. Kas tõesti on vaja lugeda nelja Apokalüpsise ratsaniku kohta? Ajalugu meenutades nii rõhutades, neile, kes hirmu, ängistust põevad, et sõda, nälg, katk ja siis surm on teel. Ent me aastad on ju piiratud, ei ela keegi Metuusala vanuseks. Abiks tuleb nalja otsida, tulgu või pussnuge taevast alla. See on meie iseloomus. Vajalik igapäevasele. Mitte, et annaksime kurjusele alla.
Mõni leiab huumorist tuge, teine Pühakirjast. Kaaluksime nende negatiivsete uudistediktorite, murelike naabrite taustal, mida leiame Matteus 15:11. „Mitte see, mis suust sisse läheb, ei rüveta inimest, vaid see, mis suust väljub“. Õpiksime hea sõna, nalja väärtusest, hoiduksime halba ütelust, hullemat kartmast. Kallistame kunagi niikuinii.
Tõnu Naelapea, Toronto