Siinjuures võib ka mainida, et eestlased on alati kõrgelt hinnanud poliitikute otsekohesust. Aga selline sirgselgne, avameelne küsimustele lähenemine on mõttetu, kui poliitiku väljendatud tõe ja vale vahepealne jääb hägusaks või sulandub kokku. See kõik oli ka teada ENNE valimisi!
16. juulil Venemaa ja USA riigipead kohtusid Helsingis, et omavahel leida ühisteid pakiliste välispoliitiliste probleemide lahendamiseks. Ennustati, et Iraan, Süüria, Ukraina/Krimm, Venemaa vastased sanktsioonid, relvastuse vähendamine jt. aktuaalsed küsimused kindlasti tulevad käsitlemisele. Kahtlustati, et president läheneb Kremli vahelesekkumisele USA valimistes sõbramehelikult. Putini kategooriline eitav vastus lihtsalt kinnitaks seda, mis president on järjekindlalt korranud – tema valimiskampaania meeskond ei olnud kokkurääkimistes venelastega valimiste eel ja USA luure agentuuride üksmeelne järeldus, et venelased olid elektrooniliselt valimisi segamas ei ole usutav.
Presidentide tipp-kohtumine, kus ainult tõlkijad olid kohal, kestis üle kahe tunni, mis oli vaatlejate poolt erakordselt pikk. Sellele järgnes pressikonverents, milles USA president kiitis Putini „äärmiselt tugevat ja jõulist“ valimiste vahelesekkumise eitamist. President leidis samuti, et ei ole ju põhjust, miks Venemaa sisse tungiks USA valimistesse. USA president on oma seisukohti vahepeal kohendanud. Hiljem ta andis veel hämmastava seletuse, et tema esialgne arvamus sel teemal oli grammatiliselt vigane ning seetõttu kannatas väärtõlgendusest. Kuid esialgne, spontaanne seletus USA presidendilt Putini ‘ausate’ motiivide kohta on enam autentne ja presidendi õiget palet valgustav kui see, mis on läbimõeldud ja poliitiliselt kasulikum.
USA president oli ka andnud mõista, et Washington ja NATO on tegelikud süüdlased Ameerika-Venemaa suhete halvenemises. Ametlik sõnum kahemehevahelise kohtumise tulemustest jäi ebaselgeks.
Reaktsioon USA presidendi kupeldamisest Kremliga ja riigimehelikkuse au häbistav käitumine ajendas teravat kriitikat praeguste ja eelmiste USA riigitegelaste poolt. USA Luure Keskagentuuri endine direktor nimetas USA presidendi väljendusi riigireeturlikuks.
Eelnevat arvestades pole siiski põhjust veel kahtlustada USA presidendi kinnitusi Balti riikide peaministritele hiljuti, et USA toetab nende maade iseseisvuse kestmist. Võiks siinjuures küsida, miks ta jättis ebaselgeks oma otsuse lubada USA sõjaväe üksuste osalust Balti riikide manöövrites?
On ebarealistlik eeldada, et kolmanada põlvkonna eesti põgeniku järeltulija poliitiliste prioriteetide hulgas on päritolumaa turvalisuse tugevdamine. Aga on ka eesti soost omal ajal ise põgenenud isikuid, kes tervitasid entusiastlikult praeguse USA presidendi võitu 2016.a. sügisel. Teise generatsiooni Facebooki sõnumid kinnitavad seda, kui tulihingeliselt on mõned kiindunud mehesse, kes austab totalitaarse suunitlusega Venemaa valitsemist. Sama vägivaldse valitsemise pealetung ajendas eestlaste põgenemist.
Ülaltoodud tähelepanekuid võiks hukka mõista kui ebakompetentset kriitikat välismaalase poolt, kes ei tunne USA kodaniku igapäevaseid muresid ega keerulist poliitilist maastikku. Ei hakka etteheiteid vaidlustama.
Tunnustades USA eestlaste sügavalt juurdunud isamaalikkust, julgen siiski teha sõbraliku, tagasihoidliku soovituse: järgmistel föderaalvalimistel võiks toetuse anda kandidaadile, kes siiralt kajastab USA järjekindlat ajaloolist resoluutsust kaitsta iseseisvaid demokraatlikke riike totalitaarse ikke eest.
Laas Leivat, Toronto
