Vastutust, nagu N. Liitki oma tegude eest, pole Hiina võtnud. Kuna meedias pole muud kui koroonaviirusest, siis pole tarvis arve esitada – nii surnuid kui nakatanuid, raha ja töökohade kaotamisi, ettevõtete sulgemisi. Selgelt läheb aastaid enne, kui majandussüsteem saab jalule, isegi kui viirusele leitakse – loodetavalt kiiresti – lahendus. Mutatsioonid on võimalikud. Pidagem meeles, et keskaja katke oli mitu, erinevate põhjuste tõttu ning nad kestsid aastaid ja aastaid.
Võrdlus 1990. ja 1991. aastaga on pädev linnapildis. Torontos on pikad järjekorrad, sabad. Nüüd on neid toidukapuluste, apteekide ja viinapoe taga igal päeval. Just nagu Tallinnas 30 aastat tagasi, varemgi. Tuleb ka rõhutada varude kogumisega sarnasusi.
Leiba-piima sai, aga harva midagi muud. Tutvused olid olulised, et ära elada. Poodi ei saanud siseneda enne, kui said ostukorvi. Nii piiras režiim kaupluses olevate inimeste arvu. Siin sama. Üks lahkub, teine lubatakse sisse. Pankades, apteekides sama lugu. Tallinnas toona külas olles sai märgata, kuidas kapid olid tualetipaberit pilgeni täis. Poes aga ei olnud. Sama tänapäeva Torontos. Siin juba rüseletakse ärides, kui tuuakse seda riiulile. On olemas satiiriline võrguleht, mis esitab ühe inimese keskmist kuu tarbimist. Imelik fenomen.
Katsu osta riisi, jahu, makarone, ube, purgitoitu – eriti tuunikala. Need on teiste sahvrites. Ostud on nüüd limiteeritud. Ja meedia leegid aina kütavad hirmu olukorda. Meie majandussüsteem tegutseb vajaduse täitmisele. Tootmine on olemas normaalse tarbimisega arvestades. Defitsiiti ei oleks, kui poleks läbimõtlemata enesekeskset, isekat käitumist.
Ja siis on häbematu koorimine, hindade tõstmine. N95 maskid, mis on ühekordsed, maksid enne pandeemiat alla dollari. Ühes Toronto apteegis oli möödunud nädalal hind $25 tükk! Kuidas nii saab, ei saa aru.
Need tohutud arvud tervislikult ja majanduslikult on reaalsed. Kuid mõistus ütleb, et tõepoolest pole tarvis poode tühjaks osta. Ei ela me okupeeritud Eestis.
Tõnu Naelapea, Toronto
