Naftariik tegutseb aga edasi. Ja kuna kapitalistidele on õli tarvis, siis nad kaubitsevad Saudidega ikkagi. USAl on Saudi Araabiaga üle aastakümnete sadade miljardine kaubavahetus, ameeriklaste kasuks. Peamiselt relvamüügiga. Ka Kanada on selles süüdi, Harperi valitsus sõlmis $15 miljardise kokkuleppe suurte soomusautode müügiks. Mida aga Trudeau valitsus ratifitseeris. Selgelt, Kanadale toob see majanduslikku kasu, arvukalt töökohti Londoni linnas asuvale General Dynamics vabrikule.
Saudi Araabia kulutab tervelt 10% oma sisemajanduse kogutoodangust (GDP) militaarselt seotud kulutustele. GDP majanduskategoorias on maailmas Saudi Araabia 19. kohal – parem reiting kui Šveitsil!
Sel nädalal Riyadh tühistas riikliku lennuliini lennud Torontosse, tühistas lepingud osta Kanada nisu ja otra. Siis Kanadas õppivate õpilaste sundkojukutsumine. Neid on arvukalt, eriti arstiteaduse alal. Ju võõrsil tuleb õppida, kuna kodus puudub tasemel kõrgharidus. Rahad lähevad šeikide tasku. (80% Saudi Araabia erasektori töölistest on mujalt. Selge näitaja, et riik pole omadest huvitatud.)
Murelikud vaatlejad kardavad mõju Kanada tervishoiusüsteemile. Jubagi on kärbitud sealt raha, ülekoormatud haiglates on aga interne tarvis, mis on osa haridusest. Mitmed neist Kanadas õppivatest siia jääks, on küsitav. Ja vaesed õpilased – inimõiguste rikkumise tõttu diktatuur katkestab nende hariduse. Kuigi nad on ilmselt eliidist – õlirahadega siia jõudnud.
Twitteri ajastul postitatakse narrusi, paljud solvasid Riyadhi, Saudi juhtivat (ja ülirikast) perekonda. Elame majanduslikus kättemaksu maailmas, juba enne Trumpi tariife tehti nii. Ja vähesed riigid suudavad võrdselt tagada inimõiguseid. Kanada kurb ajalugu selles on teada, nii et Ottawa seisukoht, kuigi kiiduväärt on samas silmakirjalik. Hetkel paistab sõna-, majandussõda kestvat kuni keegi pilgutab. Inimõiguste nimel aga, nagu alati, kannatavad vaid süütud võimsate otsuste tõttu. Siin saame valitsusi vahetada, diktatuuris, mida on aastakümneid juhtinud üks suur suguvõsa, ei muutu aga midagi.
Karta on, et lõpuks jääb otsustavaks ikka dollar, mitte inimõigused. Ajalugu kinnitab seda ilmekalt.
Tõnu Naelapea, Toronto