Paraku on eesti rahval leinapäevi palju. Märtsiküüditamise neljapäevase pikkuse tõttu ei saa ühte päeva esitada. Okupatsiooniaastaid saab lugeda, aga raske on kindlaks määrata, kas MRP oli määravam kui baasidelepingu sõlmimine või kui valitsus üle võeti. Peamine on, et mäletame.
Küüditatud eestlastest polnud keegi süüdi. Süüdi oli punaimpeerium, kurjuse ja terroriga väärideoloogiale põhinedes viies läbi selliseid inimõigusvastaseid võikaid tegusid, et ka tänapäeval ei saa aru, miks. Nagu ka ei saa aru, miks nii juunis 1941 kui 70 aastat tagasi omad inimesed aitasid küüditajaid enesekasu huvides. Seda ei saa seletadagi. Lihtsalt ei mahu pähe, kuidas juba teades, milleks punarežiim oli võimeline, seda sai teha.
Pole inimest, keda märtsiküüditamine ei puudutanud. Okupatsiooniajal, kui informatsioon oli visa Läände jõudma, ei teatudki kuni aastaid hiljem Eestisse maha jäänud pereliikmete saatusest. Taasiseseisvunud Eesti aga pole unustanud ja üleriigiliselt on leida küüditatutele mälestusmärke, -sambaid ja -kive.
Olulisemaks on ehk mullu 23. augustil, MRP aastapäeval avatud Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal. Interneti kaudu saab sealt teada sugulaste saatusest, eriti oluline meie noorte põlvkonnale. Pisaraid toob silma memoriaali saidi külastamine. Ning nii peakski olema.
Oleme osanud neid pisaraid ka paberile talletada kultuurrahvana. Kui ise ei oska valu nii kirjeldada, on nii hea, et teised oskavad. Sobivaks näiteks on Mats Traadi luuletus „Märtsipäev“. Rein Veidemann leidis mõne aasta eest „Loomingus“ Traadi nooruspõlve luuletuskogu arvustades, et seal läbib looduse kirjeldust märtsiküüditamise vari: „Su palet / ehivad kortsud ja kurrud. / Elu keset jõhkrust ja valet / sind tüvest ei ole veel murdnud. / On tugev su süda, mu väsinud ema.“
Ühes siinses peres, kus vanaema, -isa, -onu kurjuse tõttu küüditati, külma mulda maeti, ei unustata iial, mida kommunistid meie rahvale on teinud.
Tõnu Naelapea, Toronto